Kas kompensatsioon või motivatsioon?

Sulev Valner alustas siin mõni nädal tagasi teretulnud arutelu ääremaastumise peatamise võimalikkusest. Jüri Pihl tõi nädal hiljem sisse Tallinna vaate pealinna, riigi ja ülejäänud omavalitsuste suhetele. Tahan samuti vaadata, kas praegusele regionaalse ebavõrdsuse tasandamise süsteemile võiks leiduda alternatiive.

Esmalt paar täpsustust ja kommentaari eelkirjutajatele. Sulev Valneri loost võib jääda mulje, et kui tulumaksust eraldatav määr (11,4%) on omavalitsustele ühtne, siis sellega asi piirdubki. Tegelikult mõjutab enamikke omavalitsusi otse laekuva maksu kõrval vähemalt sama palju ka üleriigiline tasandusfond. Eesti 226-st omavalitsusest ei saa 1,1 miljardi krooni suurusest tasandusfondist toetust vaid 43. Seega on sisuliselt tegu meie igapäevase regionaalpoliitika kõige olulisema instrumendiga.

Oluline on ka see, et riik annab valdadele ja linnadele eraldi raha hariduskuludeks ja õpetajate palkadeks (üle 3 miljardi krooni) ning toimetulekutoetuse maksmiseks (350 miljonit krooni). Kuna tihti on haridus- ja sotsiaalvaldkond omavalitsuse eelarves suurimad kulud ning need maksab kinni riik, siis võib öelda, et tasandusfondi kaudu hoiavad jõukamate omavalitsuste elanikud üleval peamiselt nõrgemate omavalitsuste bürokraatia-aparaati.

Tihti kerkib vestlustes omavalitsuste esindajatega nn. pealinna seaduse teema. Loomulikult ootavad väiksemad, et see vähendaks niigi tugevas positsioonis pealinna tõmmet. Tallinna linnaisad aga näevad, et pealinnaks olemine on lisakohustus ja -kulu, mida riik peaks ka rahakotti paotades arvestama. See on ilmselgelt põhimõtteline ja mitte lahendatav vastuolu.

Samas pole ma näinud ühtegi veenvat põhjendust, kuidas just spetsiifiline seadus nii tallinlaste, kui ülejäänud Eesti elu paremaks teeks. Seadus on keeruline ja kulukas instrument, millega tuleks reguleerida neid ja ainult neid küsimusi, mida muul viisil lahendada ei saa. Eesti omavalitsuste toimetulek ja ääremaastumine ei ole pealinna seaduse küsimus.

Loomulikult on mul hea meel, et Jüri Pihl nõustub: praeguste miniomavalitsuste võimekust ei saa ühegi imemehhanismiga piisavalt kergitada. Kui mõnesaja elanikuga vallas juhib omavalitsust vaid paar inimest, siis on loogiline, et nende põhiaur läheb sotsiaalteenuste pakkumisele ja kriitilise piirini väheneva laste arvu juures kooli lahtihoidmisele. Töökohtade tekkimiseks eelduste loomisele pole neil mahti mõelda ja pole ka raha palgata piisavalt spetsialiste.

Hajali asustusega Eesti vajab haldusjaotust, kus Tallinnale pakuvad tasakaalu tugevad piirkondlikud keskused, mis omakorda on tõmbekeskuseks elujõulistele ümbritsevatele valdadele. Konkurents on iseenesest tervendav nähtus, aga nii nagu iga koolispordis kõva tegija ei lähe Gerd Kanteriga mõõtu võtma, ei peaks ka Piirissaare üksi Tallinnaga võistlema.

Kas riik peaks panema konkurentsile käe ette? Keelustama näiteks toetuste maksmise? Esiteks, vaevalt see töötaks – küllap leitaks võimalus keelust mööda hiilida. Olulisem: ei pea seda põhimõtteliselt õigeks. Lõppeks, pealinnas elavaid pensionäre ei saa ju karistada selle eest, kui Tallinnal eelarves raha on (või väidetakse olevat). Eestile tervikuna ei ole ju vaja mitte Tallinna arengu pidurdamist, vaid muu riigi järeleaitamist.

Omavalitsuste vaheline konkurents on praegu reaalsus. Riigi roll saab olla võrdsemate tingimuste kehtestamine. Selleks tuleb tõsta omavalitsuste võimekust, mille üks osa on kindlasti praeguste hiiglaslike suuruse-erinevuste vähendamine. Eesti väikseima – Piirissaare – ja suurima omavalitsuse elanike arvu vahe on neli tuhat korda. Elanike ootused neile on aga samad või vähemalt sarnased. Seda lõhet ei ole võimalik pelgalt rahalise kompensatsiooniga ületada.

Tulekski nüüd uuesti raha ja tasandusfondi juurde. Praegune omavalitsuste vaheline ümberjagamissüsteem töötab kompenseerimise põhimõttel. Lihtsustatuna: võttes arvesse paljusid tegureid (elanikkonna koosseis, infrastruktuur jne), arvutatakse omavalitsuse hinnanguline vajalik tulude määr ja kompenseeritakse teatud osa selle ning reaalselt laekuvate tulude vahest. Selle aastate jooksul lihvitud valemi abil saab omavalitsuste olukorda ilmselt päris hästi hinnata.
Siin ongi asja konks. Me jagame raha ümber suuresti praeguse olukorra järgi, seda muudkui põlistades. Sellest polekski võib-olla midagi, kui riigieelarves oleks raha palju. Paraku on rasvakiht supi peal väga õhuke.Ehk on õige aeg küsida: kas me ikka tasandame ainult regionaalseid erinevusi, või nivelleerime samal ajal ka omavalitsuste tahet toetada inimeste ettevõtlikkust?

Teatud piirkondadel on asukohast tingituna suurem potentsiaal inimesi ning töökohti ligi meelitada. Neile mõjub garanteeritult riigieelarvest laekuv toetus pigem demotiveerivalt. Milleks pingutada oma eeliste ära kasutamiseks, kui raha niigi tuleb! Mida rohkemate vahel aga saak jagamisele läheb, seda vähem igaüks saab. Tõelistes raskustes äärealade toetamiseks jääb selle võrra vähem võimalusi. Vastukaaluna saaksime toetada linnasid ja valdasid, arvestades nende kaugust suuremast keskusest ja muid olulisi asjaolusid, näiteks maavarade olemasolu. Seega arvestataks Võrumaal Meremäe vallale toetuse arvutamisel seda, et tema asukoht on suurest keskusest kaugemal kui näiteks Tallinna külje all oleval Kiili vallal.

Tegu oleks põhimõttelise muudatusega kompensatsioonil põhinevalt süsteemilt motivatsiooni alusel toimivale. Tundub, et ühendades haldusreformi idee ja kohalikku potentsiaali arvestava tasandussüsteemi, on Jüri Pihl ja Sulev Valner käinud välja päris hea paketi Eesti regionaalsete erinevuste vähendamiseks.

Avaldatud 12.08.2010 Maalehes

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: