Kallis kauge aspiriin

Kas teadsite, et ravimid on Eestis kallid? Muidugi teadsite. Aga kas teadsite, et nii Soomes, Rootsis, kui ka Taanis saab käsimüügiravimeid ka toidupoest? Ilmselt mitte, sest Eestis suudab keegi selle idee kui võimatu ja ohtliku alati kiiresti sõelapõhjaks lasta. Maalehes ilmunud absurdihuumorini küündivad, kuid tegelikult nukrad lood poe ja autolavka olelusvõitlusest Varstu vallas panid mõtlema, kas poleks aeg ravimiküsimused taas aktiivsema arutelu alla võtta.

Hiljuti Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud avalikul koosolekul juhtis Konkurentsiamet tähelepanu olukorrale, kus Eesti ravimiturgu valitsevad pea täielikult kaks firmat. Kahele suurele hulgimüüjale kuuluvad ka suuremad apteegiketid ja konkurents sisuliselt puudub, mis muidugi tähendab rohu ostjale kõrgemat hinda. Ma loodan, et Konkurentsiameti mõistlikke ettepanekuid võetakse kuulda ja leitakse lahendus, mis ka iseseisvatel apteekidel eksisteerida laseb.

Konkurentsi puudumisest tingitud kõrge hind aga ei ole ainuke asi, mis Eestit näiteks Põhjamaadest eristab. Ka ravimite kättesaadavus on halb ja ei ole eriti maapiirkondades mitte paremaks läinud. Ometi oleks just maa-apteekide käsi pidanud viimastel aastatel hakkama paremini käima. Nimelt muudeti 2005. aastal ravimiseadust lootusega maa-apteeke toetada, viie aastaga aga jäi neid veel 24 võrra vähemaks.

Regionaalarengule tegi ja teeb see toonane otsus endiselt hoopis kahju. Uute apteekide avamist piirav keerukas süsteem hakkas piirama vaid ettevõtlusvabadust. Ka selles osas on Konkurentsiamet oma ettepanekud koostanud. Kui avalikkus neid toetab, siis ehk on neil lootust poliitikute paberipurustajatest pääseda ja ka seadustesse jõuda.

Regionaalpoliitiliselt on ravimite kättesaadavus hinnast vahel olulisemgi. Näiteks väikesaartel, kus elanikke vähe ja apteek ennast ära ei tasuks. Või maal suurtest keskustest kaugel, kus on ehk veel alles vaid külapood ja ka transpordiga kiita ei ole. Kui näiteks Jõgevamaal Saare külast nelja kilomeetri kaugusele Kudina poodi jõuab veel ka jalgrattaga sõita, siis kaheksa kilomeetri kaugusel asuv Palamuse apteek on ilma autota vanemale inimesele ikka tõsine teekond. Mõnedes kohtades aitab eakamatel kohalikku kauplusse pääseda valla poolt korraldatud bussiring ja sellega nende liikumine tegelikult piirdubki. Oleks igati loogiline ja inimlik, et sama käiguga oleks võimalik ka oma reumasalv ära osta.

Vastasel juhul rakendub praegu toimiv mehhanism – võetakse kõne rohkem ringi liikuvale sugulasele-tuttavale, kes rohu linnast kaasa toob. Maapiirkonna väike-ettevõtja sellest tehingust kasu ei saa, inimesel endal valik puudub ja ka mingi personaalne nõustamine pole võimalik. Taoline süsteem on paratamatult ka aeglane, samas kui levinumaid ravimeid ostetakse ikka siis, kui parajasti vaja. Kui palavik peal, ei ole aega oodata, mil lapselaps külla juhtub tulema.

Eestis tohib täna ravimeid müüa apteegis ja ainult apteegis. Samad reeglid kehtivad nii peavalutabletile, kui ka retseptiravimile. Suurtes keskustes ei tekita see väga suuri probleeme. Maal aga on kõik teenused niigi arusaadavalt inimesest kaugemal. Terve mõistus ütleb, et peaksime tegema kõik, et seda vahet vähegi vähendada. Apteekide sulgemine on osa tihti kõlavatest süüdistusest maaelu hääbumise kohta. Keegi loomulikult midagi meelega pole sulgenud. Lihtsalt, kui kliente jääb väheks, ei tasu apteegi pidamine enam ära. Oma iva selles väites siiski on, aga oluline on silmad lahti teha ja puude taga metsa näha. Inimestele pole vaja mitte apteeki, vaid ravimeid. Niikaua kuni jäärapäiselt keeldume neid kahte eraldi käsitlemast, ei olegi keskustest kaugel elavatel inimestel mingit lahendust loota, sest jõuga apteeke looma ja maksumaksja raha eest ülal pidama ei saa hakata.

Skandinaavia kogemus ütleb, et saab ka teistmoodi. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on käsimüügiravimite soetamiseks Eestiga võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi. Neid müüakse eraldi lettides toidupoodides, postkontorites, spetsialiseerunud ravimite poodides või ainult käsimüügiravimeid müüvates apteekides. Ka meie konkurentsiamet ütleb, et käsimüügiravimite turu avamine parandaks ravimite kättesaadavust maapiirkondades. Tegelikult oleks ka linlase jaoks mugavam, kui nohurohu saaks korvi pista toidupoe riiulist, mitte ei peaks eraldi apteegi järjekorras seisma.

Huvitaval kombel kipuvad arutelud rohtude poodi lubamise üle Eestis alati kiiresti vaibuma kohutavate õudusjuttude koorma all. Öeldakse, et ilma spetsialisti nõuandeta ei tohi lubada rohtu osta. Inimesed ei tunne ravimeid ja sellel võivad olla rasked tagajärjed. Ma saan sellest aru, loomulikult ei saa arstirohtudesse kergekäeliselt suhtuda ja retseptiravimite puhul ei ole mingist müügivõimaluste laiendamisest juttugi. Aga olgem ausad, aspiriini ostes ei küsi ka apteegis keegi mingit nõu. Köha-, nohu- või palavikurohtu on alati ostetud mitte ainult endale, vaid ka perele ja sõpradele ilma igasuguse konsultatsioonita.

Oma olemuselt käsimüük ju seda tähendabki, et otsuse osta või mitte osta teeb inimene ise, mitte arst. Seega tundub levinumate käsimüügiravimite poodidesse toomine igati mõistlik ja loogiline olevat – kontroll rohtude müügi üle ei kaoks, aga kättesaadavus paraneks oluliselt. Kes küll võiks olla selle vastu, et apteegid kaotaksid oma monopoolse positsiooni…

Avaldatud 09.12.2010 Maalehes

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: