Mida varem seda parem

Täna saame siis siin teada järjekordsed tulemused meie omavalitsuste haldusvõimekuse kohta. Järjekordsed selles mõttes, et juba kolmandat aastat järjest viiakse sedasama uuringut läbi ja pannakse omavalitsused ritta.

Sellised rittapanemised ja edetabelid on üldse popid. Eelmine nädal saime kõik ju näiteks Äripäevast lugeda, kes on kõige rikkamad eestlased ja millega nad tegelevad.  Samas on meie tänane uuring edetabel ainult tinglikult – kindlasti ei saa öelda, et need, kes on tabeli eesotsas, on õnnestujad ja teine pool  on läbikukkujad. Et ühed on tublid ja teised laisad või hoolimatud. Seda kindlasti öelda ei saa, see on liiga lihtsustatud käsitlus.

Uuringu läbiviimisel on omavalitsusi analüüsitud 29 erineva näitaja lõikes.  Need on näitajad, mis püüavad omavalitsuste tegevuse võimekust objektiivselt kirjeldada. Ja nende näitajate alusel on arvutatud koondhinne.

Pingerida koostades on võetud arvesse omavalitsuste elanike arvu, seal elavate inimeste sissetulekuid ja töötust. Vaadatakse ka kohapeal pakutavate teenuste hulka iseloomustavaid näitajaid – näiteks millised on omavalitsuses haridusvõimalused või kas seal tegutseb ettevõtteid, mittetulundusühinguid. Aga ka seda, kas omavalitsuses on võimalik külastada ujulat või näiteks apteeki.

Neid kokkulepitud näitajaid mõõdetakse iga-aastaselt, mistõttu võrrelda on võimalik nii kohalikke omavalitsusi omavahel kui ühte omavalitsust aastate lõikes. Lisaks palusime sel aastal analüütikutel keskenduda kahele valdkonnale – elanike arvu ning töökohtade muutustele.

Tegelikult me ei leiuta ju jalgaratast – sellised indeksid on kasvõi teistes Euroopa riikides suhteliselt laia kasutust leidnud. Tõsi – metoodikaid on erinevaid ja näiteks Inglismaal kasutatakse enam kui 1000 näitajaga metoodikat. Ma usun, et meie 29 on selle kõrval suhteliselt mõistlik ja adekvaatne näitaja.

Aga ega see indeksi koondnumber meid mingi omavalitsuse osas ju kuidagi targemaks ei tee. Selle uuringu eesmärk on ikkagi pakkuda teatavad hetkeolukorra kirjeldust. Konkreetsest numbrist olulisem on küsimus, et  mida saadud teadmisega peale hakkama. Sellele saate te suures osas aga ise vastata.

Meie jaoks joonistuvad siit välja aga olulised trendid, suundumused. Saame hinnata väikeste ja suurte erinevusi, keskuste ja ääremaade olukordi ja nii edasi. Saame vaadata, millised omavalitsused on tõusjad ja kus veereb indeks allamäge. Ja nii edasi.

Aga mida me siis teada saime? Ilmselt ei tule enam üllatusena, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud selle elanike arvuga. Teatud maalt ilmneb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Tänases indeksis on see piir 5000 elaniku juures. Samasugust tendentsi näidatakse teile varsti mitmel värvilisel kaardil ka ääremaaliste ja mitteääremaaliste ehk keskuste võrdluses.

Ja ma kordan – kuigi on tegemist subjektiivse mõõduriistaga ning selle mõte ei ole lahterdada kedagi õnnestunud ja teisi läbikukkunuks, annab see võrreldavate andmete põhjal tehtud pildi olukorrast ja annab väga tõsist mõtlemisainet.

Näiteks on tänaseks paljud eksperdid ja asjatundjad  sõltumata oma erakondlikust kuuluvusest nentinud, et maakond on just see territoriaalne üksus, mille tasandil on ratsionaalne paljusid eluvaldkoni korraldada.

Kuigi see on üks maru kaval arutelukoht. Oskajad keeravad siit diskussiooni alati selle peale, et mitu omavalitsust meil siis olema peab ja sinna see arutelu sureb. Et kui praegune 226 ei sobi, siis mis sobib? Ma ütlen, et iga number on parem, kui praegune 226. Sada on parem. Ja kuuskümmend on veel parem. Ja kolmkümmend on parem kui kuuskümmend.

Aga sellest konkreetsest arvust olulisem on see, et tuleb vaadata reaalset inimeste liikumist. On igati mõistlik ja loogiline, et inimene peaks oma igapäevased toimetused saama korda ajada ühe omavalitsuse piirides. See tähendab – kool ja kodu, töökoht ja meelelahutus. Ja praegune omavalitsuspilt sellise lähenemisega kindlasti kokku ei sobi.

Aga ma tulen korraks tagasi oma jutu alguse juurde. Ma ütlesin, et see tabel ei tähenda, et esiotsas olejad on õnnestujad ja tagaotsa mehed läbikukkujad. Aga mida see siis tähendab?

Tegelikult on pilt see, et nii 10 kui 210. kohal oleval omavalitsusel on oma mured. Ei ole nii, et eesotsas on ainult rõõmud ja taga ainult häda ja viletsus. Lihtsalt mured on erinevad ja nende lahendamisele tulebki keskenduda.

Ühel on mure, et koolimaja jääb kitsaks ja tähestikus hakkavad juba vaikselt tähed otsa saama, mida paralleelklassidele panna. Teisel hakkavad lapsed otsa saama, keda ainsasse klassi panna. Ühel ei taha ettevõtted kuidagi töökohti luua, teisel ei taha ettevõtted ja elurajoonid kuidagi üksteise kõrvale sobituda, aga vaba maad ka väga ei ole.

Töökohad ongi tegelikult omavalitsuse arengus võtmekohaks. Me võime korda teha kõik praegused lasteaiad ja koolimajad, ehitada juurde veel sada kiigeplatsi ja terviserada. Aga inimesed kolivad ikka maalt linna, edasi Tartusse ja Tallinnasse. Inimesed kolivad sinna, kus on tööd ja omavalitsuse ülesanne on luua tingimused, kuhu ettevõtjad tahavad investeerida.  Investeeringud tähendavad aga töökohti.

Ühe konkreetse näitaja tahaks ma veel välja tuua, enne kui lasen spetsialistid aruannet tutvustama. Vaadake hoolega seda pilti, kus on näha omavalitsuse võimekus 2009 ja 2010 aasta võrdluses. Ainuke grupp omavalitsusi, kelle haldussuutlikkus on sel perioodil paranenud, on üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp.

Mida see meile ütleb? … Nii suured omavalitsused on piisavalt paindlikud ning on rasketel aegadel paremini hakkama saanud. Nad on masu paremini üle elanud, kui väiksemad omavalitsused. Nende omavalitsuste elanikud on vähem kannatanud. Ja sellest võiks kõik kohalikud valitud rahvaesindajad oma järeldused teha.

Regionaalpoliitika eesmärk ongi tegeleda kõikide nende muredega ning leida riigi poolt vajalikud hoovad. Võimekamatele tuleb luua võimalused arenguks, natuke vähemvõimekaid pisut järgi aidata. Aga üldiselt on selge, et senisest rohkem tuleb tähelepanu pöörata regioonikesksele lähenemisele. Tuleb tervikuna vaadata linnapiirkonda koos tagamaaga. Need toimivad ju funktsionaalselt ühena ning seda ei ole mõtet eitada.

Ja vaadates neid numbreid, neid graafikuid ja tulpasid.. Selge on see, et praegune 226 omavalitsuste koosnev pilt ei ole mõistlik. Varem või hiljem see pilt ka muutub. Aga kindlasti kehtib siin põhimõte, et mida varem, seda parem. Sest kannatajaks on inimesed, eestimaalased.

 

KOV võimekuse indeksi tutvustusel peetud kõne 2011. aasta oktoobris.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: