Minivallas võitjaid ei ole

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on praegu Eestis omavalitsusi. Möödunud nädala alguses avalikustasime uuringu tulemused, kus  need omavalitsused haldusvõimekuse alusel ritta pandi.

Selle uuringu peamine eesmärk on saada objektiivset materjali omavalitsuste hetkeolukorra kohta. Aga ka neid omasugustega võrrelda ning võrrelda ka ühe omavalitsuse taset erinevatel aastatel. See uuring on peegel ja kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, ei ole mõtet peeglit süüdistada. Peeglist avanev pilt peaks andma küllaldaselt mõtteainet aga paljudele.

Kui öeldakse «regionaalpoliitika», mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada. Ka uuringu tulemuste avaldamise järel on diskussioonis põhirõhk kandunud paljuski sinna, et valdade arvu vähendamine ei muuda midagi paremaks ja kahe nõrga kokkupanekust ei muutu kumbki tugevamaks.

Ma olen seisukohal, et meie väikese Eestimaa jaoks on 226 omavalitsust liiga palju ja iga väiksem arv on parem. Sada on parem kui 226. Kuuskümmend on veel parem. Nelikümmend on parem kui kuuskümmend ja nii edasi. Tegelikult tuleb aga vaadata nende arvude taha.

Selle arvu – 226 – taga on aga inimesed, kes iga päev neis omavalitsustes elavad, töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad. Need on inimesed, kelle heaolu eest peavad seisma omavalitsus ja –valitsejad, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid. Need on inimesed, kelle heaolust sõltub ka omavalitsuse heaolu. Vallal või linnal saab hästi minna ainult siis, kui seal elavatel inimestel läheb hästi.

Eelkõige tähendab see, et inimestel peab tööd olema. Jah, korras koolimaja, olematu lasteaiajärjekord ja korda tehtud keskväljak on olulised, aga uuringust selgub, et paraku liiguvad inimesed sinna, kus on tööd. Ja iga omavalitsus peab selle teadmise taustal mõtlema, mida saab tema ära teha selleks, et ettevõtted nende vallas või linnas rohkem töökohti looks. Ja kas on üldse nende võimuses midagi selle heaks teha või jäävad nende käed lühikeseks ja võimalused liiga piiratuks.

Selle peale võib muidugi ka küüniliselt küsida, et kui kaks või kolm nõrgemat valda kokku panna, et mis sellest siis paremaks läheb? Ühest küljest tuleb nõustuda, et kahe valla ühinemisel ongi efekt väiksem ning tegelik kasu avaldub siis, kui liitujaid on rohkem. Ka uuringust selgub, et arvestatava hüppe ülespoole teeb omavalitsuste haldusvõimekus alates 5000 elanikust.

Kasutegur avaldub eelkõige kolmes aspektis. Ühest küljest vähenevad valitsuskulud – praegu on väikeste omavalitsuste valitsemiskulud keskeltläbi viiendik valla eelarvest ning seda on maksumaksja jaoks liiga palju. Teisest küljest saab võita ka kvaliteedis – eriealase ettevalmistusega inimesed saavad keskenduda oma tööle. Praegu on paraku pigem reegliks, et näiteks valla haridusspetsialist tegeleb ka noorsootöö, kultuurikorralduse ja lastekaitsega. Ka väga tubli inimene ei jõua aga igal alal spetsialist olla.

Kolmas ja kõige olulisem võit on aga ühtsem tegutsemine valla- või linnaelanike huvides. Praegustes minivaldade puhul toimub sageli rumal konkureerimine ning kaks pooletuhande elanikuga valda üritavad üksteist üle trumbata koolimaja, ujula või rahvamajaga. See ei ole mõistlik ning sellise ebaterve konkureerimise asemel peavad paljud omavalitsused ühinema ning koos edasi minema.

Siis on võimalik luua eeldused ettevõtluse arenguks, mis annavad tööd. Siis on omavalitsusel võimalik korrastada koolivõrk nii, et iga minivald ei pea üleval uhkelt renoveeritud 30 õpilasega gümnaasiumi. Siis saab oluliselt rohkem ressurssi suunata mingi selles piirkonnas olulise valdkonna arendamiseks.

Me ei saa mööda vaadata ka inimeste elukorraldusest ja tehnoloogia arengust. Hobused on asendunud autode ja bussidega ning postipoisi asemel on internet. Loogiline oleks, et inimene saaks ühe omavalitsuse piires ära tehtud oma peamised igapäevased toimingud – rajada kodu ja käia tööl, koolitada lapsi ja käia poes, vahel ka sporti teha või kontserdil käia. Täna on selliseks inimese toimepiirkonnaks enamasti maakonna suurune piirkond.

Praegusest omavalitsussüsteemist kramplikult kinni hoidmine on aga kõige kindlam viis tagada, et ääremaade tühjenemine jätkub ning isegi kiireneb. See on äraproovitud ja ei tööta. Tõestatud on ka see, et praeguse süsteemi juures jäävad nõrgad omavalitsused aina nõrgemaks ning kokkuvõttes kaotavad sellest kõik – nii valla elanikud kui ka vallajuhid.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kelle on rahvas volikogudesse valinud neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema ikkagi inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Advertisements

2 kommentaari

  1. Euh êtes vous sûr dе ce que vous nous avancez
    ??

  2. Vous publiez toujours des posts intéressants

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: