Tulevikku kavandades tuleb lähtuda toimepiirkondadest

Head kohalviibijad

Kui ma olen mõnele tuttavale või kasvõi mõnele ajakirjanikule hakanud rääkima üleriigilisest planeeringust, siis ausalt öeldes on päris tihti esimene reaktsioon, et sellisest bürokraatiavärgist ei saa ega peagi üks tavaline inimene aru saama. Ja ega ausalt öeldes väga ei huvita kah, sest kaasa rääkida nagunii ei oska. Ja ajakirjanikud jälle ütlevad, et pole piisavalt seksikas.

Aga kui ma sätin küsimuse niipidi, et kuidas oleks inimestel Eestis hea elada või näiteks ettevõtlusega tegeleda, siis tahaksid nad kõik kaasa rääkida. Kui ma küsin, et mis sind kodukohas häirib, toob üks välja, et raudtee on elumajale liiga lähedal. Teine ütleb, et töökoht on liiga kaugel. Kolmas, et lasteaiakohta pole üldse ja neljas kirub ühistransporti, millega ei ole võimalik ilma üliinimliku pingutuseta hommikusele Kopenhaageni lennukile jõuda. See on võib-olla liiga lihtsustatud lähenemine, aga laias plaanis annabki selle praeguse planeeringu koostamine lähtesuunad selleks, kuidas oleks inimestel Eestis hea elada. Ja et hea oleks elada igas Eestimaa nurgas.

Mis see hea elu siis tähendab? No mõtleme, mida inimesed tahavad? Ma väidan, et  üks peamisi asju, mida inimesed tahavad, on rajada oma kodu sinna, kus neile meeldib. Ja et kodule piisavalt lähedal oleks töökoht ja lasteaed või koolimaja. Ja et töölt tulles saaks käia ka normaalse kaubavalikuga poes. Kättesaadavad peavad olema ka meelelahutus – teater ja kontserdid, minu pärast ka ööklubi ja maniküür või juuksurisalong. Ja veel natuke suurema kaubavalikuga pood. Aga just kättesaadavad, mitte ilmtingimata jalutuskäigu kaugusel.

Head inimesed.

Kunagi ütles Nikolai von Glehn Nõmme männimetsa all jalutades, et „seie saagu linn“. Ja linn saigi. Täna ei saa me enam päriselt käituda von Glehni eeskujul ja lihtsalt otsustada, et siia võiks teha linna või sinna midagi muud. Eesti on nii väike ja maailm nii avatud, et tahes või tahtmata peame me arvestama ka sellega, mis toimub meie ümber. Ja ka sellega, mis toimub kogu maailmas ja millised trendid seal valitsevad.

Me ei saa mööda vaadata linnastumisest, mis toimub igal pool maailmas. Ma ei tea ühtegi riiki, kus see suund oleks vastupidine. Samas on inimesed muutunud järjest liikuvamaks – see aeg, kus kogu elu elati ühes külas, linnas või maakonnas, on ka ilmselt pöördumatult möödas. Meie ees seisabki väljakutse, kuidas muuta see liikumine võimalikult mugavaks ja otstarbekaks. Ja kuidas suures linnastumistuhinas luua ja hoida kvaliteetse elu võimalust kõigis Eestimaa nurkades.

Nagu ka selle planeeringu koostamise käigus on välja öeldud, siis inimesed tahavad täna elada hajalinnastunud ruumis.  See on selline terviklik lähenemine, kus on omavahel tihedalt seotud keskuseks olevad linnad ja nende ümber olevad piirkonnad.

Linnas on kõrgelt kvalifitseeritud töökohad, heal tasemel teenused ning võimalik omandada konkurentsivõimelist haridust. Maal privaatsus ja looduslähedane elukeskkond. Aga need toimivad tervikuna. Me võime küll nostalgiliselt unistada, et küll oleks hea paksu metsa sees päris omaette elada, aga üsna pea hakkame me ka seal paksu metsa sees tahtma neid hüvesid, mida pakub linnaline elustiil.

Seepärast peamegi tuleviku-Eestile mõeldes ja tuleviku-Eestit kavandades lähtuma inimese toimepiirkondadest. Sellest tinglikust kolmnurgast, mille tippudeks on elukoht, töökoht ja vaba aja võimalused. Just selliste järeldusteni on pooleteise aasta jooksul jõudnud erinevad töörühmad ja huvigrupid ning täna on teil kõigil võimalus selles kaasa rääkida.

Seda peame arvestama ka kõikide teiste valdkondade arendamisel – näiteks transpordi korraldamisel ja taristu väljaehitamisel. Ehk et Eesti väljakutse ei ole lihtsalt võimalikult uhke transpordisüsteemi väljaehitamine. Tõeline väljakutse seisneb selles, kas me suudame rahvastiku ja majanduse arenguid piisavalt hästi ette näha ja suunata, et väljaehitatav transpordivõrk nendega ühte jalga käiks.

Tooksin siin veel välja ühe olulis suundumuse kogu maailmas, millest ei saa mööda vaadata ka meie. Loodushoid. Me peame tuleviku-Eestile mõeldes väga hoolikalt kaaluma, kuidas leida looduskaitse ja majandusarengu vahel see tasakaal, et mõlemad huvid oleks kaitstud. Selge on see, et väärtuslikku loodust tuleb kaitsta. Aga ilmselt peame me järjest rohkem selle passiivse „kaitsmise“ kõrval mõtlema ka niipidi, et kuidas selle roheluse keskel toimuks mõistlik areng. Kuigi Eesti üks suurimaid väärtuseid on meie loodus, ei saa me kogu Eestit muuta ka rahvuspargiks.

Head kaasamõtlejad.

Täna on üleriigilise planeeringu viimane avalik arutelu. Neli arutelu on juba toimunud ning nendele aruteludele on eelnenud väga palju tööd erinevate ekspertide ja huvigruppide osalusel. Kokku on kogutud ja ära kuulatud väga palju häid mõtteid. Samas peame me olema ausad. Sellest planeeringust ei saa kunagi ühe huvigrupi või piirkonna soovide puud, kuhu kõik head mõtted üles kirjutada ja siis oodata nende täitumist.  Selle planeeringu üle arutades tuleb silmas pidada siiski kahte aluspõhimõtet.

Esiteks – me ei lahenda täna ära kõiki maailma või Eesti muresid ja probleeme. Me tegeleme ikkagi teemadega, millel on ruumiline komponent ja kus on vajadus teha mingeid ruumilisi nö reserveeringuid ja pikki plaane. Ja teiseks – me tegeleme terve Eesti kontekstis strateegiliste küsimustega. Nende kõige olulisematega. Eelmisel nädalal tekitas meedias palju kära ühelt selle planeeringu arutelult lendu läinud detail, et Saaremaa silda ei ole planeeringus sees. Jah, nii see praegu ongi, sest erinevad eksperdid ja erinevate ministeeriumide ametnikud on sellisele seisukohale jõudnud. See võib tunduda saarlastele ebaõiglasena, kuid kui vaadata terve Eesti arengu konteksti, siis ilmselt ongi Tallinna-Tartu suunaliste kiirete ühenduste väljaarendamine, RailBalticu ehitamine või Ülemistele erinevaid transpordiliike ühendava transpordisõlme rajamine olulisema tähtsusega.

Head kohalolijad

Kui tänasega saab läbi see avalike arutelude ring, siis ei tähenda see seda, et planeeringule võiks joone alla tõmmata. Ma ei pea isegi silmas mitte niivõrd seda, et kõik head mõtted tuleb veelkord kokku tõmmata ja lõpptulemus ministeeriumide vahel kooskõlastada. Ma mõtlen hoopis seda, mis saab sellest planeeringust pärast seda, kui ta kevadel loodetavasti ka valitsuses ära kinnitatakse.

See planeering ise ei jaga ju mingeid investeeringuid, ei pane inimesi kolima ega ehita raudteed või elektrivõrku. Aga eesmärk on, et kui kuskil neid otsuseid järgmistel aastakümnetel tehtaks, oleks just see planeering, meie tänane nägemus tuleviku-Eestist, vundamendiks nende otsuste tegemisel. Seda nii maakonna, regiooni kui ka kogu Eesti tasemel.

Aga tugineda saab sellisele asjale, millel on mingi jõud. Ja see jõud ei tule ühe või kahe regionaalministri valitsemisala ametniku tublist tööst. Jõud ja tõsiseltvõetavus saab sellesse planeeringusse tulla palju laiema ühiskondliku aktsepti olemasolul. Igaüks meist – nii ametnikud, poliitikud, aga ka laiemalt kodanikud ja ka näiteks meedia – saab sellesse panustada.

Ma tahaks, et sellest sünniks omamoodi ühiskondlik kokkulepe, mitte lihtsalt järjekordne visioon, mis kuskile tolmuma jääb. Selline kokkulepe, mis tagab, et igas Eestima paigas oleks soovijatel võimalik elada. Ja mitte ainult kuidagi ära elada, vaid elada nii, et see neile inimestele ka meeldib.

Soovin teile tegusat päeva ja tuliseid arutelusid.

 

2011 detsembris üleriigilise planeeringu koostamise seminaril peetud kõne.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: