Soome ja Taani – haldusreformi õppematerjal

Head külalised, kaasamõtlejad, kolleegid Taanist ja Soomest

Maailmas tehakse igal aastal lademete kaupa erinevat uuringut. Uuritakse ilmselt kõike, mida võimalik ja ka palju sellist, mida väga võimalik ei ole. Alustades kliimasoojenemisest ja lõpetades sellega, miks kettaheitjatel hakkab pea pärast heidet ringi käima aga vasaraheitjatel ei hakka.

Mulle sattus näppu uudis, mis rääkis ühest uuringust. See uuring viidi paar aastat tagasi läbi Stanfordi ülikooli psühholoogide poolt. Nad jõudsid oma töös järeldusele, et praegune elu on inimeste jaoks stressi ja depressiooni tekitav. Ja teate miks? Sellepärast, et tänapäeval on inimestel on liiga palju valikuvõimalusi. Valikuvabadus on kõiges – mida süüa, millist telekanalit vaadata, millisesse kooli lapsi õppima panna ja millist karjääri eelistada.

Vaatasin wikipediast ka järgi, mida siis maailma kõige täpsem entsüklopeedia selle vabaduse kohta ütleb. Esimese vastena tuli sealt välja vabaduse definitsioon, mida omistatakse peamiselt Inglise politoloogilie ja filosoofile Isaiah Berlinile. Ja mulle hakkas tema käsitlus meeldima.

Ta tõi välja, et on kahte liiki vabadust – negatiivne ja positiivne. Negatiivne vabadus tähendab kõige lihtsamalt öeldes seda, et inimesele ei tehta takistusi. See tähendab, et tema tegutsemist ja tegevusvabadust ei piirata. Vabadus MILLESTKI, nagu Berlin ütles. Ja see on oluline väärtus.

Aga on ka teistmoodi vabadus – positiivne vabadus. See on vabadus MILLEKSKI. Vabadus avaldada oma arvamust, vabadus uskuda oma veendumusse, vabadus loometegevuseks. Aga ka vabadus valida omale elukohta.

Võib-olla tundus see jutt nüüd natuke keeruline ja mõte läks ära kuskile kaugele. Aga minu arvates saab just selle vabaduse definitsiooniga väga hästi kirjeldada meie regionaalpoliitika  ühte kõige olulisemat väljakutset.

Ma usun, et selle negatiivse vabadusega on meil tegelikult kõik korras. Kellelegi ei tehta takistusi või ei piirata kuidagi nende valikuid, kui nad valivad omale näiteks elukohta. Aga kas positiivne vabadus on ka olemas?

Kas inimesele on täna loodud kõik eeldused ja võimalused valida endale meelepärane elukoht? Teha valikud lähtuvalt sellest, kus ta tahab elada. Mitte sellest, kas talvel on ikka tee töökohta lahti lükatud. Või kas üldse seal läheduses töökohti on.

Seda positiivset vabadust, ma arvan, võiks meil rohkem olla. Selle positiivse vabaduse nimel, selle vabaduse suurendamise nimel peame me kõik töötama. Regionaalpoliitika suurim väljakutse täna ongi, kuidas luua sellised tingimused kõigis Eesti paigus, et inimesed saaks elada täpselt seal, kus nad ise tahavad. Et inimesed saaks oma vabadust rakendada selle kõige paremas tähenduses.

Head kaasamõtlejad

Eesti haldusjaotusest ja selle probleemidest on viimasel aastal räägitud väga palju. Kusjuures selle teema juures paneb mind ikka ja jälle üllatama, kui palju ringleb selliseid nn käibetõdesid, millel päris eluga just väga palju pistmist ei ole.  Ja lõpuks, kui ka need otsa saavad, lajatatakse enamasti nuiaga, mille peal on kiri „ELU MAAL SUREB VÄLJA“.

Aga kas ikka sureb? Jah ja ei. Selline elustiil, nagu maal oli 30 või 50 aastat tagasi, kus inimene sündis, käis koolis, ka tööl ja kinos, kõik ühes asulas, see on tõesti möödas ja ei tule tagasi. Aeg on lihtsalt teine, inimeste harjumused on muutunud. Ka tehnika on arenenud, mis teeb võimalikuks palju sellist, millest paarkümmend aastat tagasi ei osanud veel väga unistadagi.

Inimesed on palju liikuvamad, nende elu on mitmekesisem. Kui soovite – nende elus on rohkem seda positiivset vabadust. Ja seda me ju kõik tegelikult tahamegi. Seega – elu maal ei sure välja. Elu maal muutub.

Täna on selliseid klassikalisi maainimesi ja linnainimesi nagu me teame oma vanemate ja vanavanemate ajast, ikka väga vähe. Tulevikus veelgi vähem. Kas näiteks Ülenurme valla elanikud on maainimesed? Valdav osa neist käib tööl ju Tartu linnas. Töölt koju sõites käivad need ülenurmekad ilmselt Lõunakeskusest poest ka läbi. Õhtul annavad lapsele bussiraha, kui see Tasku keskusesse kinno läheb. On see siis maaelu või linnaelu?

Selline linna ja maaelu vastandamine ei vii meid tegelikult kuskile. Tänases Eestis on selge suundumus hajalinnastunud ruumi poole, nii ütlevad teadlased. Sisuliselt tähendab see seda, et inimesed tahavad elada rahus ja vaikuses, aga tööl, poes, kinos ja juuksuris käivad lähedal olevas suuremas keskuses. Keskus ja tagamaa moodustavad terviku, mitte ei vastandu üksteisele. Sellest peame ka meie lähtuma Eestis tulevikku kujundades.

Teine lähtekoht, millest neid otsuseid tehes peame lähtuma, on inimene ja see ruum, kus ta igapäevaselt toimetab. Kus ta elab, kus käib tööl või koolis, kus veedab ka oma vaba aega ja käib poes. Me nimetame seda toimepiirkonnaks.  Me oleme teinud ka erinevaid uuringuid, et neid toimepiirkondasid uurida – näiteks mobiilpositsioneerimise abil. Ja uuringud näitavad, et täna kattuvad need toimepiirkonnad väga üldistatult pigem maakonna- kui vallapiiridega.

Head inimesed

Need 226 omavalitsust, kes meil täna on, pingutavad kõik selle nimel, et ellu jääda ja hakkama saada. Mõnedel õnnestub see paremini, mõnedel mitte nii hästi. Aga me ei saa mööda vaadata sellest, et tänastel omavalitsuste piiridel on kaunis vähe seost inimese igapäevase eluga.

Omavalitsuse sisuline tähendus peaks ju olema ikkagi see, et inimesed räägivad läbi demokraatlike mehhanismide kaasa otsuste tegemises. Selliste otsuste, mis tema igapäevast elu mõjutavad. Tänasel päeval on maapiirkondades selliseid inimesi aga ikka väga vähe, kelle igapäevane elu piirdub selle ühe omavalitsusega. Kui vaadata kasvõi tööjõu liikumise numbreid – ligi kolm neljandikku maapiirkondade inimestest käib tööl mõnes teises omavalitsuses.

Omavalitsuste piiride tähendus inimeste jaoks on muutunud. Aga ma tooks välja veel ka ühe teise väga põhimõttelise muutuse, millest ei ole üldse nii palju räägitud. Minu arust on muutunud ja muutumas ka kohaliku demokraatia olemus.

Miskipärast arvatakse, et demokraatia ülim sisu on kord nelja aasta tagant käia vallavolikogu valimas. Ja kui räägitakse mingite valdade ühinemisest, siis kardetakse, et suurema territooriumi puhul liigub see demokraatia ära kuskile kaugele ja muutub kättesaamatuks.

Head inimesed. Küsimus ei ole mingi piirkonna suuruses. Küsimus on tegelikult selles, et lisaks piirkondlikule demokraatiale on olemas ka valdkondlik demokraatia. Ja kodanikuühiskonna arenedes muutub just see viimane meil järjest olulisemaks.

Vaadates neid inimeste harjumuste ja elustiili muutust, millest ma enne rääkisin, siis mingisuguste rohkem või vähem tehislike omavalitsuste piiride tähtsus väheneb inimeste jaoks tahes tahtmata. Ja oluliseks muutub kaasa rääkimine just selles, mis neile parasjagu korda läheb. Selles, mis parasjagu nende elu mõjutab.

Ma toon ühe näite. Kui laps käib koolis, on lapsevanema esimene huvi kaasa rääkida selles, millist haridust seal koolis saab. Ja seda saab läbi kooli hoolekogusse kuulumise palju otsesemalt ja vahetumalt mõjutada kui enda jaoks sobiva saadiku vallavolikogusse valimisega. Just see on selline kohalik demokraatia, kus inimesed saavad kõige vahetumalt osaleda. Just see toidab seda positiivset vabadust, millest ma alguses rääkisin.

Ma ei tahaks praegu väga pikalt peatuda meie 226 omavalitsusel või sellel, kuidas nad täna või 10 aasta pärast hakkama saavad.  Sellest on viimasel ajal väga palju räägitud ja eks erinevate osapoolte seisukohad ole meil siin omavahel üsna hästi teada.

Jah, ma olen seisukohal, et 226 omavalitsust, millest enamus on väiksemad kui 2000 elanikuga, on Eesti jaoks kindlasti liiga palju. Suur osa omavalitsusi on liiga väikesed ja nõrgad, et seal elavate inimeste elu ka päriselt mõjutada, pakkuda neile seda positiivset vabadust.

Ma olen välja käinud ka lahenduse, mis näeb ette, et tänased omavalitsused peaks ise otsustama, kuidas ja kellega ühineda. Kuid tingimus oli, et uued ja tugevad omavalitsused oleks vähemalt 20 000 elanikuga. Kõikide nende detailide, numbrit ja suuruste üle olen ma nõus hea meelega arutama ja kompromisse otsima. Aga sageli unustatakse ära, et isegi kui me tahame, et meie omavalitsused oleks 2000 elanikuga, peaks üle poole tänastest omavalitsustest kellegagi ühinema.

Aga omavahel saame me siin Eestis neid debatte ilmselt pidada veel ka tulevikus. Täna on mul hea meel, et meiega on kolleegid Soomest ja Taanist, kes on hiljuti olnud üsna sarnases olukorras. Eesti omavalitsusi, nende muresid ja rõõme on meil siin kohapeal aastate jooksul uuritud ikka väga põhjalikult. Aga üks asi on sellised uuringud või ka konkreetsete üksikjuhtumite lahkamine. Teine asi on kuulata inimesi, kes on ise sarnases olukorras olnud ning kogu protsessi juba läbi teinud.

Öeldakse, et tark on see, kes teiste vigadest õppida oskab. Soome ja Taani on head näited ja meie jaoks hindamatu õpikumaterjal. Ma loodan, et tänase päeva järel oleme me kahe hea näite võrra rikkamad ning see aitab meid edasi ka Eesti riigi jaoks oluliste otsuste tegemisel.

 

7. veebruaril 2012 peetud kõne seminaril, kus tutvustati Soome ja Taani seniseid kogemusi haldusreformi läbiviimisel

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: