Andrus Saare: Ühinemishirmu suured silmad

Erakonnakaaslane Andrus Saare avaldas oma ajaveebis ja maakonnalehtedes artikli omavalitsuste ühinemiste teemadel. Tema juttu tasub lugeda, sest ta on ise olnud ühe eduka ühinemise eestvedaja. Andrus osutab väga õigetele asjadele – eelkõige tuleb mängida ausalt ja oma kaardid avada. Kui aga seda soovi ei ole, ei ole mõtet ka enda ja teiste aega raisata.

 

Kui Raplamaal Kohila vallas ja alevis viidi 13 aastat tagasi läbi rahvaküsitlus, olid kahe üksteisega tihedalt seotud omavalitsuse ühinemise vastaseid rohkem kui pooldajaid. Toonastel vallajuhtidel jagus aga piisavalt meelekindlust valusana tundunud sammu astudes riskida isikliku populaarsuse vähenemisega. Tänavu, kümme aastat pärast ühinemist, on ühendvalla elanikud ja juhid seda meelt, et tehtud samm oli ainuõige.

Oli üsna selge, et need kaks omavalitsust töötasid ja toimisid ühtsena ning vahepealne piir oli pigem tehislik. Inimeste elu käis ikka üle piiri valla sis

uliseks keskuseks olnud alevisse ja tagasi. Seda sõltumata alevi piiril olnud liiklusmärgist, mis kuulutas ühe omavalitsuse lõppemist ja teise algust. Samas pole omavalitsuste ühinemine kogu Eestis just väga suure hooga läinud. Ent kõik toimunud liitumised, olgu selleks siis Rapla linn ja vald, Türi linn ja ümbritsevad vallad või näiteks Jõhvi ühinemine rõngasvallaga, on osutunud edukateks.

Hirmud tuleb maha võtta

Viimasel paaril aastal on ühinemisläbirääkimised saanud jälle siin ja seal uue hoo. Mis on ka loogiline, sest  raske aeg sunnib  hoolikamalt ja tõsisemalt lahendusi otsima.  Ka Hiiumaal on uuenduste tuuled jälle väga tugevalt puhuma hakanud. See tuul on hiidlastele viimase kümne aasta jooksul puhunud mitu korda, seni aga siiski lõpuks vaibunud.
Ühinemiseelse Kohila valla vanemana ning ka hilisema ühinenud omavalitsuse juhina mõistan ma ühinemise pooldajaid, samas on väga tuttavad ka need hirmud, mille tõttu sellisele loogilisele sammule vastu ollakse. Sellist ühinemise kokaraamatut, kus oleks ära toodud kümme head ja alati toimivat retsepti, kahjuks poest ei leia. Küll on olemas aga päris mitu head nõuannet, mida  ühinemise läbiteinuna julgen soovitada nii hiidlastele, kui teistele ühinemismõtete mõlgutajatele.
Üheks komistuskiviks, mille taha sellised plaanid alatihti takerduvad, on hirm mingite teenuste kadumise või kaugenemise ees. Aga see jutt kipub sageli jääma ümmarguseks – tegelikult ei ole olemas ju mingeid umbmääraseid teenuseid, vaid on konkreetne koolimaja, raamatukogu, külakeskus või arstipunkt.  Just sellised kõikide osapoolte väga konkreetsed soovid tuleks alustuseks ilma igasuguse valehäbita lauale panna. Öelda, et liitumisel on meie tingimus ühe või teise asja säilimine või millegi uue loomine. Iga valla juhid teavad ju kõige täpsemalt, millised asutused või teenused nende inimestele kõige olulisemad on. Selline kaartide avamine aitab kõiki osapooli palju rohkem edasi, kui umbmääraste hirmude kirjeldamine.

Koostöö ja kokkulepped

Teine oluline märksõna, mis loob eeldused edukaks ühinemiseks, on eelnev koostöö. Juba enne ühinemislaua taha istumist on üksteisega tihedalt seotud omavalitsustel mõistlik suuremad investeeringud omavahel läbi rääkida ja võimalusel ka kokku leppida. Nii saab vältida asjatut dubleerimist ja omavahelist konkureerimist.  Näiteks on tagantjärgi  suure vaevaga väljavõideldud spordisaalist juba märksa keerulisem loobuda, isegi kui mõne kilomeetri kaugusel teiselpool vallapiiri on loodud samasugused võimalused.
Kolmas pill, mis ühinemise käigus sageli lõhki puhutakse, on tulevaste investeeringute jagunemine ning hirm jääda ääremaaks. Tegelikkus kipub olema vastupidine – pigem võidavad just need, kes jäävad keskustest kaugemale ja kus seni on teenuste kvaliteet olnud kehvem. Just niisuguste hirmude hajutamiseks sõlmisime Kohilas 10 aastat tagasi kokkuleppe, mis tagas kõikidele piirkondadel kindla investeeringute baasi teatud aja jooksul. Ja taaskord saab üks komistuskivi teelt kõrvale veeretatud.
Samas ei ole ka ükskõik kui pikast soovitustenimekirjast abi, kui sisulist soovi ühineda ei ole. Siis leidub ikka kümneid ja kümneid emotsionaalseid vastuargumente, millega kõigepealt ennast ja siis teisi veenda. Aiast rääkimise asemel on mõnikord lihtsalt palju mugavam juhtida jutt sujuvalt aiaaugule.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: