On aeg maa peale tagasi tulla

Euroopa ühes uhkemas muuseumihoones jalutab ringi 142 000 särasilmset etnograafiahuvilist aastas. Nad tutvuvad meie möödunud aja elukommete, tööriistade ja rahvusmustritega. Ligi 30 000 ruutmeetrit hoidlapinda, kus meie esiisade tööriistadele on tipptehnoloogia abil loodud tingimused, mis matkivad peaaegu täiuslikult toona küünis valitsenud kliimat.

Kõlab ilusti? Jah. Kõlab reaalselt? Vaieldav. Kõlab ratsionaalselt? Ei kõla. Ja ometi tegime üllatunud näo, kui Euroopa Komisjoni eksperdid avaldasid kriitilise hinnangu ja otsuse mitte rahastada Eesti Rahva Muuseumi ehitamist, kus see ilus unistus pidi teoks saama.

Eestlastele on läbi aja edu toonud kasinus ja alalhoidlikkus. Tänu sellisele rahvuslikule iseloomule meie pisike rahvakild ja riik praegu üldse eksisteeribki. Ka viimastel aastatel oleme võrreldes muu maailmaga suutnud ilmutada märkimisväärset ratsionaalsust, mistõttu meid mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas imetletakse ja eeskujuks tuuakse.

Kahjuks kipub talupojamõistus suurte kultuuriobjektide puhul tahaplaanile jääma. ERM, EKA, ERR – kõiki neid iseloomustab soov rajada pompoosset betoonist ja klaasist monumenti. Ühine on ka see, et nende ehitamine on takerdunud ja hilisem ülalpidamine küsitav just eestlasliku maaläheduse puudumise tõttu. Maalähedus ununeb kiiresti, kui summad muutuvad kosmiliseks. Kõik suudavad ette kujutada, kui suur summa on miljon krooni ja mida selle eest saab. Ka miljon eurot on veel hoomatav. Sealt edasi on aga iga summa lihtsalt “väga palju raha”, mida ette kujutada ongi keeruline. Muuseumi, telemaja või ülikoolihoone kavandamisel võib tunduda, et mis see paarkümmend lisamiljonit ära ei ole. Ja et kui juba ehitamiseks läheb, küll siis raha ka leitakse. Paarkümmend miljonit eurot aga on selline suurusjärk, millega näiteks Viljandi linn katab terve aasta kulud.

Euroopa Komisjon näib meile hiigelametkonna, tohutute hoonete ja hirmaeglase toimimisega sageli ebaefektiivsuse võrdkujuna. Aga huvitaval kombel on just seesama komisjon osutunud meie rahva muuseumi hindamisel talupoeglikumaks kui me ise. Nad tõid välja kolm peamist probleemi – kulukus, ebareaalsed külastajaprognoosid ning ühe valusamalt pigistama hakkav ajafaktor, sest suurobjekt pidi valmima juba 2015. Neile aspektidele viitas komisjon järjekindlalt ka varem. Sellepärast kahtlesin uue taotluse esitamise mõttekuses juba möödunud aastal, sest see tähendas vaid ajakadu ERMile.

Mõtleme veel kord järele. Kas prognoositud külastajate arv on realistlik? Kui praeguse kolmveerand eurot maksva piletihinna juures külastab ERMi 6000 inimest aastas, siis pärast uue hoone valmimist tõuseb pileti hind kaheksa korda ning külastajaid oodatakse 142 000. Ning isegi sellise külastajate arvu juures tuleks keskmiselt üks külastaja iga 40 näitusealuse ruutmeetri kohta. Seega oleks muuseum suurema osa ajast suhteliselt tühi. Paraku on uskumise ja argumentide omavaheline seos teinekord üsna kaudne. Kaugemalt tulnud ekspertide argumente saab vähese vaevaga auklikuks lasta, sest “nemad ju ei tunne meie rahvakultuuri”. Ja et oma riigi pidamine ongi kallis ja rahvakultuuri säilitamine on iga riigi kohus.

Kahjuks aga ei ole aastas 142 000 inimesel kohustust seda vaatamas käia. Ja turismiobjektina presenteeritud ERMi puhul sai just selliseid numbreid lubatud, et veenda eksperte ehituse tasuvuses. Võrdluseks: Kumus käis möödunud aastal 151 000 külastajat. Kadriorgu on välisturistil tunduvalt lihtsam saada kui Raadile. Karta on, et ka etnograafiahuvi on turistide seas väiksem kui kunstihuvi. Rääkimata Kumu iga-aastastest ülalpidamiskuludest, mis on rängad.

Ma tean, mis oludes tegutseb ERM praegu. Need tingimused ei vasta nõuetele ega ole kohased rahvusriigile. ERM vajab uut hoonet ja ma olen veendunud, et nii regionaalarengut kui ka ajaloolisi põhjusi arvesse võttes peab ERM tulema Tartusse. Aga ma loodan ka, et nüüd, kui on selge, et euroraha eest praegust projekti ei realiseerita, on meil piisavalt aega, tahtmist ja eelkõige tarkust seda projekti veel kord kaaluda. Kui odava euroraha ootus tõstis pea pilvedesse, siis katsuks nüüd tulla tagasi halli argipäeva ja leida jälle üles kindel jalgealune. Mõtleme kõigepealt, millist hoonet meil tegelikult tarvis on – nii ERMi, aga ka EKA, ERRi ja teiste suurprojektide puhul. Ja mõtleme, kui suur saab olla vahe soovide ja võimaluste vahel, et see meie talupojamõistusele veel vastuvõetav oleks.
Artikkel ilmus 28.02.2012 Äripäevas

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: