Küsimus, mis jäetakse küsimata

Mäletate, mitu kohalike omavalitsuste ühinemist toimus enne eelmisi kohalikke valimisi? Üks. Teate palju saab neid toimuma selle aja jooksul, mis on jäänud järgmiste valimisteni? Täpset numbrit ei tea ka mina, kuid pisut rohkem neid tuleb. Võib-olla kaks-kolm, äkki isegi neli või viis. Kõik nad väärivad tunnustust, aga suures plaanis on seda ikka pagana vähe.

Ehk lühidalt – asjatu on see ootus ja lootus, et kõik tänased omavalitsused, mille väiksusest tingitud probleemidele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii riigikontrolör kui õiguskantsler, võtavad kätte ja omal initsiatiivil ühinedes lahendavad ise ära enda probleemid.

Jah, on üksikuid, kes seda suudavad. On ka selliseid, kes tahaks, aga kelle piirinaabrid ei taha probleemidele ausalt otsa vaadata ning seetõttu nullitakse ka nende püüdlused. Miskipärast eelistatakse varjuda müütilisi mõõtmeid omandava iseseisvuse kattevarju taha ning hoitakse sellega oma piirkonda vaikse hääbumise kindlal kursil.

Täna on meil Eestis 226 omavalitsust. Pooltes neis elab vähem kui 1800 inimest. Neljakümne ühes elab vähem kui 1000 inimest. Ja ometi seisavad nad kiivalt mingi müstilise iseseisvuse eest raisates sellega tegelikult maksumaksja raha. Karmid sõnad, aga ka olukord on kõike muud kui ilus.

Ei kujuta ju ette olukorda, kus Lasnamäe või Mustamäe suuremad kortermajad hakkavad korraldama enda elanikele sotsiaalhoolekannet, pidama kooli ja tegelema ettevõtluse arendamisega. Ometi on tervel hulgal inimestel illusioon, et sama suure elanikkonnaga kääbusvald saab sellega edukalt hakkama. No ei saa.

Miks siis midagi ei muutu? Erinevaid ümarlaudasid naabritega ühteheitmise teemal on viimase paari aasta jooksul toimunud ju üksjagu. Kümned vallajuhid on tulnud kokku ja arutanud, uurinud ja analüüsinud, plusse ja miinuseid paberile joonistanud.

Olles ise sellistel aruteludel kümneid kordi laua taga olnud, saan ma tegelikult välja öelda selle, kuhu need arutelud enamasti takerduvad. Saan välja öelda selle, mida keegi kunagi nende laudade taga välja ei ütle. Ei, küsimus ei ole vallamaja asukohas, kooli püsimises, raamatukogu lahtioleku ajas. Küsimus ei ole ka erinevate osapoolte võlakoormuses või selles, kas esmajärjekorras peaks buss käima uue vallamaja juurde või on inimestel hoopis rohkem vaja käia maakonnakeskuses.

Kuigi kõik need on tõsised probleemid, mille üle tuleb arutada. Arutataksegi, õhina ja hingega ja ikka oma piirkonna inimeste huve silmas pidades. Arvutatakse, vaieldakse, lepitakse kokku või fikseeritakse eriarvamus. Kaasatakse volikogusid, peetakse kõnekoosolekuid.

Pilt pärit lehelt aken.enl.ee

Kuni lõpuks jõuavad läbirääkijad selle kõige tähtsama küsimuseni. See on küsimus, mida keegi kõva häälega ei küsi. See on küsimus, millele mõtlemist ei tunnistata. See on küsimus, mille küsimise asemel tehakse suuri sõnu kohaliku identiteedi kadumisest ja avalike teenuste kaugenemisest. See on küsimus – mis saab minust.

Kui kaks valda ühinevad, jääb tööta üks vallavanem, üks vallasekretär. Pagunitest ja positsioonist jääb ilma ka üks volikogu esimees. Ilmselt liidetakse mõned vallaasutused, ka seal pole edaspidi enam kahte juhti vaja. Tõsi, selle raha eest saab palgata ju sotsiaaltöötaja, maksta õpetajatele palka, lükata teid lumest puhtaks või teha muud taolist, aga see ei lahenda ikkagi ära seda kõige olulisemat küsimust.

Ja seni, kuni see küsimus ripub kirvena läbirääkijate pea kohal, kestavad ka arutelud lõpmatuseni või vaibuvad lõpuks mõne hea ja turvalise ettekäände taha. Ühinemise vastu on kasutatud isegi argumenti, et naabervald on meist tunduvalt jõukam ja meiega ühinemisel oleks neil palju kaotada. No kuulge!

Kui on olemas sisuline soov ühinemine läbi viia, siis valimisteni jäänud aastaga veel jõuab. Aga seda tõesti juhul, kui soov on tõsine ja ühinemist veavad inimesed, kelle peas ei hakka lõpuks vasardama see kõige olulisem küsimus.

Tõsiseltvõetavaks alternatiiviks oleks riigipoolne sekkumine. Anname omavalitsustele ette tingimused ja tähtaja, mille jooksul endale sobivad partnerid leida ning moodustada uued ja tugevad omavalitsused. Sellised, mis oleks tõeliselt kohaliku ühiselu korraldamise institutsioon ja iseolemise keskus.

Ma ei loo endale illusiooni, et see plaan leiab kiirkorras meie parlamendi enamuse toetuse. Selleks on mitmed osapooled ennast seniste argumentidega piisavalt nurka mänginud, neist taganemine oleks liialt suur suutäis korraga alla neelata. Samas seda, et praegune halduskorraldus on muutunud piduriks paljudele teistele valdkondadel, peavad möönma isegi kõige suuremad riigi sekkumise vastased.

Kui ühinemisi ei toimu, jätkub allakäik. Ja senised kogemused nii ärajäänud kui toimunud ühinemistest kinnitavad üht – ka see kõige olulisem küsimus tuleb selgeks rääkida. Võimalikult ruttu, sest siis saavad inimesed keskenduda juba teistele, sisulistele küsimustele.

Advertisements

4 kommentaari

  1. Vallo Saar · · Vasta

    Eks see ole nagu filmis “Kaukaasia vang”, otse ei taha vägistada, aga pruudirööv on kombeks. Debatte vaadates tundub ikka seesama

  2. Siim, võibolla oleks lahendus pakkuda olulist rahalist kompensatsiooni neile, kes valla töökoha kaotavad. Maksumaksjale oleks odavam maksta ntks 12 kuu palk, kui maksta järgmised 12 aastat topeltpalkasid …

  3. Siim Kiisler · · Vasta

    Soomes on seadusega tagatud, et ühinendud omavalitsuste töötajad säilitavad pärast ühinemist järgmiseks valimisperioodiks töökoha. Mõjub küll. Eestis on sedalaadi asjad seni hukka mõistetud.

  4. Siinkohal nõustun. Õnneks on jää siiski natuke liikuma hakanud. Ka Haapsalu ümbruses.

    Sealkandis on aga veelgi üks oluline (seotud) problem. 17 aastat on riik tegevusetult istunud (kui mõni uuring välja arvata), sest kohalikel ei olevat huvi raudtee taastamise suhtes. Ja 17 aastat on kohalik (maksumaksja) oodanud riigi tegevust selle probleemiga. Nagu ka mina, matkaja. Ja puhkaja. Ja Eestimaa turismiväärtuste tutvustaja. Ja maksumaksja. Ja raudteelane. Ja Haapsalu patrioot. Ja Eestimaa patrioot.

    Kuigi mina tean, et sõitjaid oleks seal küllaga. Rääkimata kohaliku (turismi)majanduse arengumõjust.

    Kui on olemas sisuline soov oma inimestega arvestada, siis valimisteni jäänud aastaga jõuab veel teha olulise otsuse! Ja mitte ainult. Vaid alustada tegevusega, mis selle võimalikult kiiresti ka tagab.

    Neeme, Eestimaa Blogi ja EEstimaa Blogi2

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: