Apteegidebatis tuleb kaardid avada

Lugedes viimasel paaril nädalal taas meedias apteek_00erinevaid väljaütlemisi apteekide asutamispiirangu, selle mõistlikkuse või mõttetuse, tulemuslikkuse ja eesmärkide kohta, jääb mulje pimesikumängust. Selle asemel, et rääkida asjast avatud kaartidega, tehakse suuri sõnu regionaalpoliitika, ravimite kättesaadavuse jms teemadel.

Ma saan väga hästi aru ettevõtete omanike huvist välistada konkurentide turuletulek oma piirkonnas, see on täiesti mõistetav. Aga siis tuleks ka sellest ka ausalt rääkida, mitte põhjendada piiranguid regionaalpoliitiliste eesmärkidega. See on alatu.

Lisaks on see ka sisulises plaanis absurd – ega siis ka praegu kehtivad piirangud ei takista kellelgi kuskil apteegi sulgemist vaid piiratakse just turuletulekut. Numbrid räägivad enda eest – viimase 5 aastaga on uksed sulgenud 54 apteeki, neist 20 maapiirkondades (Ravimiameti andmed). Praegu kehtivad piirangud on mõjunud teenuse kättesaadavusele äärmiselt negatiivselt ning ei ole sellisel kujul kindlasti põhjendatud.

Kui tahetakse ka tegelikult parandada ravimite kättesaadavust maapiirkondades, tuleb kaotada piirangud uute apteekide avamiseks ja käsimüügiravimid ka poodidesse lubada.

Pilt pärit Neeruti seltsi leheküljelt http://ab3fetu.nw.eenet.ee/?do=sisu&id=115

Advertisements

9 kommentaari

  1. Jaak Koppel · · Vasta

    Aga ravimite müümine toidupoodides on küll regionaalpoliitiline otsus, sest maaasulad, kus apteek veel töötab, võivad jääda ilma apteegita, kui kauplused hakkavad apteekidega ravimite müümises konkureerima. Et lahendada maapiirkondades ravimite kättesaadavuse küsimust tuleks talitada sarnaselt Soomele, kus on asustustiheduse osas sarnane olukord ja kus on leitud hea kompromiss inimeste vajaduste, majanduslike võimaluste ja apteekide vahel.

    1. Siim Kiisler · · Vasta

      Jaak, Sina tead ju asjatundjana väga hästi, et käsimüügiravimite käive moodustab apteekide käibest umbes 15%, maa-apteekides on see osakaal veelgi väiksem. Ja me peame mõtlema ka piirkondadele, kus täna ei olegi üldse apteeki. Milline on põhjendus, et näiteks Vormsil ei tohi poes käsimüüki lubada,? Kas kardetakse, et siis on Haapsalus vähem käivet?

  2. Asutamise piirang on tänapäeval nii kaitse kui takistus. Võin öelda, et see ei võimaldanud ka minu perel asutada apteeki ühes väiksemas asulas. Ja aina ootasime seda võimalust, nüüd võib olla ka meie jaoks juba hilja.
    Teisest küljest on Tallinnas ja enamuses teistes linnades piisavalt apteeke, et tagada konkurents. Siin on siiski süüd (keti)apteekide omanikel, kes ei üritagi sisuliselt pakkuda piisavalt soodustusi. On muidugi ka erandeid. Eredaim näide on siiski praegune Euroapteegi “pensionilisa” koostöös Tallinnaga, mida peaks tegelikult nimetama pigem pensionirööviks. Algne juurdehindlus on maksimaalne, sellest 10 % soodustus tähendab seda, et paljud asjad on teises apteegis isegi siis soodsamad, nii et inimene võib 5 eurose “võidu” asemel selle hoopiski kaotada.
    Täiesti vabalt ei tohiks apteekide asutamist lubada, vähemalt linnapiirkonnas. Iga avaldus tuleks mingi komisjoni poolt üksipulgi läbi vaadata, sest piiramatu apteekide avamine toob kaasa ka tegelikkuses tugeva käibelanguse. Harjumus saada hetkekasumit võib aga sel juhul väga kergesti kaasa tuua apteekrite palgalanguse.
    Kuigi see keeruline, peaks ehk uute apteekide avamine kaasa tuua mõned lisakohustused? Näiteks nõude avada haruapteek ka mõnes väiksemas kohas? Tegemist oleks spetsiifikast tingitud lisandväärtusega, mis võib olla näiliselt ebavõrdne praeguste olijate suhtes, kuid sama kehtiks ju ka ketiapteekide kohta!?
    Siiski tuletaks ka meelde, et valitsuse poolsed tegematajätmised on suured. Valitsusprogrammis oli teemaks apteegibussid, kuid minu teada pole ühtegi tegemist sellega seoses toimunud!? Ka pole kordagi kuulnud arutelusid teemal, kuidas loodavatesse teenusekeskustesse luua ruumid, mida teiste hulgas saaks väikekohas kasutada kaupade müügiks ka mõni apteek. Nõuded, mis nende ruumide jaoks on loodud, on sageli liig karmid. Miks?

  3. Võin lisada ka seda, et apteegindusega seotuna olles olen kindel, et maa-apteegid paneks uksed veelgi rohkem kinni kui ravimite müük poes oleks lubatud. See on enam kui kindel. Ära elada maapiirkonnas vaid retseptiravimite müügist ei ole tihti võimalik. Pigem peaks toetama apteegi avamisel võimalust avada see apteek n.ö. universaalse kaubanduspinnana. Näiteks, et apteek eksisteerib koos kohaliku poega, teenusekeskusega vms ettevõtmisega ühes hoones, kuid omanik peab olema ka seotud muu äriga. Müües apteegikaupu, saaks ta lisakasumit ka muudest kaupadest. Lühidalt öeldes oleks apteegiomanikul tööle võetud nii proviisor-farmatseut kui müüja(d). Kui sellinse ettevõtmise alustamise toetus oleks märgatav, võiks nii mõnigi maapiirkonnas resideeruv proviisor alustada taas äriga. Kindlasti ei tohiks lubada omanikus ilma farmatseudilise hariduseta inimest.

    Eestimaa Blog.

  4. Jüri Landberg · · Vasta

    Haridusreformiga üritatakse teha sama, mida haldusreformigagi, suretada elu maal. Nüüdseks on jõutud järgmise reformini-apteegireform, mille tagajärg oleks maa-apteekide lõpp. Kindlasti ei ole maa-apteekide vähesuse põhjuseks nn apteegipiirangud.
    Kahjuks ei suuda nii lühikese avalduse põhjal teha põhjapanevamaid järeldusi haiguse diagnoosi kohta, kuid samas ei saa ka oma seisukohta mitte välja ütlemata jätta. Millised saavad olema apteegipiirangute kaotamise tagajärjed, see ei olegi nagu oluline. Piisab meenutada, millele on eksperdid, kes tuginevad Euroopa analoogsete kogemustele, jõudnud on. Apteekide massavamine linnades tekitab tööjõuvaakumi, mis imeb maa-apteegid koheselt tööjõust tühjaks ja millele järgneb nende massiline sulgemine. Kõrgkoolide lõpetajate kesine arv ei suuda kompenseerida vajadust tagada alles jäävatesse apteekidesse vajalik personal. Pole ju ime, et Tallinnas makstakse kogemustega proviisorile kordades rohkem ,kui seda suudab ka kõige parema tahtmise juures üks maa-apteek. Kahjuks seetõttu tundub ka antud postitus natuke eluvõõras.
    Apteeke on suletud ja nagu väidetud 54 apteegist on 20 maa-apteegid, numbrid näitavad siiski, et maal on see arv väiksem. Kahjuks on jäetud märkimata, et 2011 aastal suleti üks apteek ja 2012 mitte ühtegi. Omavalitsuste ühinemise tendentse vaadeldes peab aga tähendama, et hakkab tekkima piirkondi, kuhu on võimalik ja kasulik uusi apteeke avada. Selle põhjuseks saab küll lugeda nn. apteegipiiranguid.
    Käsimüügiravimite lubamine bensiinijaamades ja maapoodides oleks maa-apteekidele viimaseks kirstunaelaks. Lõpetaks selline tegevus paljude maa-apteekide tegevuse, kuna sellest piskust mida nad teenivad võetakse suur tükk ja ainult retseptiravimite müügiga ei suudaks ükski maa-apteek ellu jääda.
    Tegelikult on kvaliteetse apteegiteenuse olemasolu tagatiseks, mis aitab meie inimesi ravimite kuri-, väär-, ja liigtarvitamise eest kaitsta. Samuti ei lase apteegid müügiahelasse võltsitud, aegunud jms ravimeid. Kahjuks ei kujuta paljud sellel teemal sõnavõtjad ette, mida suudavad ka letimüügi ravimitest kohalikud narkomaanidest keemikud välja võluda ja laulma panna.
    Jah, vanasõna üheksa korda mõõda, üks kord lõika, mõtet pole veel mitte keegi suutnud ümber lükata..
    Jüri Landberg
    Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees

    1. Siim Kiisler · · Vasta

      Jüri, paraku Su andmed pole päris täpsed, kui väidad, et maal on apteekide vähenemine olnud väiksem ja viimastel aastatel seda toimunud pole. 5 aastaga on maa-apteekide arv vähenenud 14%, linnades 9%. Kui vaadata ka aastate kaupa, siis vähenes 2010vs2011 maa-apteekide arv 4 võrra, aasta hiljem veel 1 võrra.
      Ja katsuks need terminid nagu “pisku” ja “suur tükk” ka täpsemaks saada. Käsimüügiravimid moodustavad apteekide käibest suurusjärgu 15%, maal veel üksjagu vähem, sest linnades on igasuguste hügieeni jms kaupade osakaal suurem.

  5. Jaak Koppel · · Vasta

    Küsimus ei ole käibes vaid ravimite käitlemises üldiselt.
    Esmalt tuleb tagada sobiv sortiment, osata inimesi võimalike küsimuste korral nõustada, tagada ravimitele sobivad hoiutingimused jne. Samuti tuleb jälgida, et aegunud ravimid ei satuks müüki ja hävitatakse vastavalt nõuetele.
    Väikesaarte näite korral tuleks ravimite kättesaadavus tagada koostöös apteegiga ja apteegi järelevalvel. Soomes on sellistes kohtades ravimite kapid (või automaadid), mille korrashoiu eest vastutab apteek ja kus on ka infotelefoni number, kuhu on võimalik vajadusel helistada.
    Tänapäeva apteeker on eelkõige ravimpreparaatide ekspert, kes tagab korrektsete ravimite kättesaadavuse ja nõustab arste ja patsiente ravimiabi osas. Poemüüja ei ole siin asjatundja.
    See on üldiselt levinud farmaatsiaringkondade seisukoht.

  6. Ӎilitaarobjektid ja matkarajad ootavaɗ
    sind Naissaarel!

  7. Olen känud läbi pea ƙõik eesti suuremad saare,
    aga kõige ilusam neist on kindlasti ոaissaar!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: