Täna saame hakkama. Aga homme?

Äripäev palus väikest lugu omavalitsusreformi teemal. Ilmus tänases lehes, aga kuna toimetaja oli seda minu arust pisut liiga hoogsalt lühemaks hakkinud, panen siia üles ka esialgse variandi loost:

Kui küsida, kas ilma omavalitsusreformita uluvad 10 aasta pärast väljaspool Tallinna ringteed vaid hundid ning igasugune elutegevus on koondunud ainult Soome lahe kummalegi kaldale, siis vastus on kindlasti ei. Kuid sama kindlalt võib öelda, et kui suur osa tänaseid omavalitsusi jätkab valitud vaikse hääbumise kursil, siis kannatajaks on eelkõige kohalikud inimesed.

Omavalitsussüsteemi kaasajastamise vajaduse ütles juba 1998. aastal Postimehes väga selgelt välja reformierakondlane ja toonane regionaalminister Peep Aru: „Vabatahtlik periood ei saa kesta igavesti. Minu arvates võiks see kesta kuni 2002. aasta korraliste valimisteni. Sellel momendil peaks riik olema valmis enda initsiatiivil ülejäänud vajalikud ümberkorraldused läbi viima.“

Sellest ajast on tänaseks möödas 15 aastat. Mõelge nüüd hetkeks, mis on selle ajaga muutunud? Autode arv ja liikumise kiirus – oluliselt tõusnud. Teede olukord – kõvasti parem. Internet ja mobiilside – luksuskaubast on saanud kõige igapäevasemad töövahendid. Ja kui vaadata täna põldudel töötavaid traktoreid ja kombaine, on selge, et põllumajanduses vajatakse kordades vähem töökäsi kui toona. Muutunud on inimeste elustiil, liikumisvõimalused ja rahvastiku paiknemine, kuid omavalitsuste arv on jäänud enamvähem samaks.

Ometi räägitakse täna paljudes väikestes omavalitsustes, et „me täna saame hakkama“. Tõsi ta on – hing püsib hädavaevu sees, kuid väga palju rohkemaks ka jaksu ei ole. Ja selle tulemuseks on, et aasta aastalt saab midagi olulist teha vähem ning järjest suurem osa omavalitsuse ressurssidest läheb oma kangelasliku hakkamasaamise tõestamiseks. Kelle huvides on selline „kangelaslikkus“ on? Kindlasti mitte kohalike elanike, nemad sellest kasu ei saa.

Mul on väga huvitav jälgida kõrvalt Soomes toimuvat. Ka seal käib hetkel tuline debatt haldusreformi ja omavalitsuskorralduse üle ning argumendid – nii poolt kui vastu – on väga sarnased. Ka Soomes veab haldusreformi konservatiivne erakond, IRLi sõsarpartei Kokoomus. Teine valitsuspartner – nende puhul siis sotsid – on skeptilise venitaja rollis.

Aga on üks ja väga põhimõtteline erinevus – kui meil räägitakse sellest, kuidas me täna saame hakkama, siis Soomes käib kogu debatt ümber selle, kuidas 20 aasta pärast hakkama saada. Ning et otsused selleks tuleb teha juba täna.

Kui ma 4 aastat tagasi tulin välja haldusterritoriaalse reformi seaduse eelnõuga olid peamised vastuargumendid toona stiilis „liiga ruttu, ei jõua, räägime mõne aja pärast uuesti“. Ka nüüd räägivad nii mõnedki oponendid, et aasta 2017 on oluliste otsuste jaoks liiga lähedal, nii ruttu ei jõua. Aga ainuüksi see vahe on juba 8 aastat, mis näitab, et 20 aasta perspektiivis mõtlemine ei ole mingi kosmiline soolapuhumine, vaid täiesti reaalne ja asjakohane käsitlus.

Kohaliku halduse korrastamine ei peaks olema Eestis ühe erakonna ristisõda teiste vastu, vaid need otsused peaks olema erakondadeülesed. See on ka hädavajalik, sest need otsused peavad üle elama nii sügisesed kohalikud kui kahe aasta pärast toimuvad parlamendivalimised.

Täna on pinnas otsuste tegemiseks soodne, sest muutuste vajalikkust tunnistavad kõik ning ma ei näe väga vettpidavaid põhjendusi, miks peaks parlament ja erakonnad sõltumata maailmavaatest vastu seisma otsustele, mille on kohapealsed liidrid ise maakondades kokku leppinud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: