Kas maainimesed surevad tõesti välja?

Sõber Sulev elab Haanjamaal. Tõsine maamees, võiks mõelda. Aga ei, ta ei rüga päevad läbi põllul traktoriroolis, vaid käib hoopis Võrus kontoris arvuti taga klõbistamas, üsna tihti teeb tööd Tartus ja Tallinnaski. On ta siis ikka päris õige maamees? Või hoopis linnainimene?

Tegelikult ei saagi elustiili enam nii lihtsalt jagada traditsiooniliselt maaliseks ja linnaliseks. See oleks sama, kui küsida, kus elab Skype ja vastuseks panna näpp suvalisse kohta kaardile. Veel vähem saab siis öelda, et ühtesid peaks rohkem olema või teisi vähem.

Meil oleks vaja pisut suuremat skaalat. Aga ma kohtan tihti sellist rumalromantilist hoiakut, justkui õige maainimene oleks ainult see, kes ise vabatahtlikult jalga kodukülast kaugemale ei tõsta. Viimati kumas see seisukoht paar nädalat tagasi Postimehes. Muidu paremratsionaalse majandusmehena tuntud Andres Arrak maalis üsna kurva pildi, kuidas kirjeldatud inimtüüp, see õige maainimene, on hääbumas. Ja kuidas maa läheb vaenulike välismaalaste kätte või paremal juhul jääb lihtsalt asustamata.

Mis teha, tröösti selliste eluviiside taganutjatele mul pakkuda ei ole. Ega tegelikult tahagi, sest sunnismaisus kaotati meil juba päris pikka aega tagasi. Inimesed on muutunud. Muutunud on nende elustiil ja harjumused ning ka soovid. Inimesed on muutunud mobiilsemaks ja aegruumilised vahemaad oluliselt kahanenud ning inimese igapäevane toimepiirkond – ala, kus ta elab, töötab ja oma vaba aega veedab – on oluliselt laienenud. Mitte ainult võrreldes saja aasta taguse ajaga vaid ka võrreldes paarikümne aasta tagusega. Meil on palju rohkem autosid ja need on palju kiiremad, meie teed on palju paremas olukorras.

Muutunud on ka see, millist tööd meie inimesed teevad. Paradoksaalne, aga põllumajanduse järjepidev toetamine vähendab järjest selles sektoris hõivatute arvu. See töö, mille täna teeb kombain päevaga, oli varem terve küla nädalane pingutus. Aga kas me tahame uuesti hakata vilja vihkudesse köitma, et oleks ikka põhjust maal elada? Ilmselt ei.

Täna teeb väga suur osa maal elavatest inimestest tööd, mis ei ole tüüpiline maatöö – töötavad mõnes kontoris, supermarketis või mööblivabrikus. Ja paljudele võib see tulla üllatusena, aga täpselt sama toimub ka vastupidises suunas – Tartus elav noor elektroonik käib häälestamas mitme Lõuna-Eesti lauda peent tehnikat. Tubli metsamees käib Tallinna südalinnast üle terve Eesti elektriliinide aluseid võsast puhastamas. Ajal, mil põllumajanduses hõivatute osakaal on kõigest 2,5%, ongi see uus reaalsus.

Nii et julgen küll kinnitada, et Eesti regionaalpoliitika suurim väljakutse ei ole selliste tõupuhaste maainimeste leidmine, kes tahavad elada terve elu kodukülast lahkumata ja teha sealsamas just seda kõige õigemat maatööd. Tänased väljakutsed on hoopis mujal – kuidas leida mõistlikus kauguses sobiv töökoht ja kuidas anda lastele võimalikult hea haridus. Seda sõltumata sellest, kas kodu asub metsatalus, väikses asulas või suuremas linnas. Neid ei pea vastandama, need toimivad koos.

Samas on rahvastiku vähenemine juba iseenesest üks tõsisemaid väljakutseid, millega meie ühiskonnal tuleb järgnevatel kümnenditel silmitsi seista. Seda nii linnas kui maal. Nüüd on küsimus, mis teha, kuidas seda trendi muuta.

Üheks üsna sageli pakutavaks lahenduseks on, nagu pakkus ka Arrak, et kehtestame ettevõtetel tulumaksu. Veel parem, kui ainult linnades, siis läheb elu maal paremaks. Aga mis muutub Konguta ja selle elaniku Arraku jaoks kohapeal paremaks sellest, kui Tartu linn saab ettevõtetelt 10% tulumaksu juurde oma eelarvesse? Julgen pakkuda, et Kongutal ei muutu sellest elu karvavõrdki paremaks. Kongutale ei teki sellest juurde ei tootmisettevõtteid ega vaba aja veetmise võimalusi. Ka lähim suur raamatupood asub endiselt Tartus, ainult raamatuid on seal pisut vähem, sest poe maksukoormus kasvas.

Selline lahendus lähtub suletud ruumi eeldusest – et Eesti on kinnine ruum ja praegu suuremates linnades tegutsevate ettevõtete reaalne ja ainus alternatiiv on kolida kuskile karulaantesse, kui neid keskuses piisavalt maksudega kiusata.

Paraku on suure osa ettevõtete jaoks reaalne alternatiiv Jüri tehnopargile mitte oma ettevõtte Kongutasse, vaid pigem juba Kongosse kolimine. Ja seda just suurte tööandjate või rahvusvaheliste firmade jaoks, kes on mingi osa oma tootmist Eestisse toonud ja siia investeerinud. Kas BLRT kolib oma ettevõtte Häädemeestele, kui neid Tallinnas piisavalt pitsitada? Ei koli. Küll aga võib suure osa tegevusest Klaipeda tütarettevõttesse viia. Nii et tugevamatele keskustele täiendava maksusilmuse kaelapanemine ei lahenda küll olukorda.

Milles siis tegelik lahendus on? Me peame suurendama inimeste vabadust ja valikuvõimalusi. Vabadust elada seal, kus ta tahab ja teha seda tööd mida ta tahab. Mitte seda, mida koduküla võib-olla ainukesel tööandjal parasjagu pakkuda on. Ja veelkord – palju inimesed, kes täna maal elavad, ei taha teha traditsioonilist maatööd. Nad tahavad lihtsalt ilusat ja puhast looduskeskkonda ja samal ajal teha tööd, mille eeltingimuseks ei ole sugugi sadade hektarite põllumaa või põlismetsade olemasolu.

Seda vabadust saab juurde luua läbi töökohtade ja liikumisvõimaluste. Seda eesmärki teenib suur osa meie tänaseid regionaaltoetusi ning sellele peavad keskenduma ka uue perioodi eurorahad. Aga on paratamatu, et igasse külasse ei tule isegi eurorahade toel tehnoparke ja kontoritöökohti. Need koonduvad ikkagi suurematesse keskustesse, mida on viimasel ajal hakatud ka tõmbekeskusteks nimetama.

Neid töökohti tuleb juurde luua ning muuta need võimalikult hästi kättesaadavaks – tuleb panustada teedevõrku ja ühistranspordi läbimõeldud arendamisse. Inimesed on võimelised ja mis veel olulisem – ka nõus – liikuma. Seda eeldusel, et see jääb mõistlikku aja piiresse.

Siis ei ole vaja ka pead murda, kas suure osa Eestimaast asustavad kurjade kavatsustega hundid, karud või naaberriikide asukad. Siis teevad seda ikka meie endi sugulased ja sõbrad. Ja pole vahet, kas nende töökoht asub kodukülas või lähimas suures keskuses.

See artikkel on kirjutatud vastuseks Andres Arraku 29.08 Postimehes ilmunud artiklile “Elu võimalikkusest maal”. Postimehega oli kokkulepe see artikkel avaldada nende lehes vahetult pärast Arraku lugu, paraku see kokkulepe miskipärast ei pidanud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: