Mis saab Pärnumaast?

Olen päris mitu korda kuulnud ütlemist, Picture1et Eestis puudub regionaalpoliitika. Või kui see isegi olemas on, siis igal juhul on see vale või ei toimi nii nagu peaks. Kõik justkui teaks, milline see hea regionaalpoliitika olema peaks, kuid samas jäädakse selle kirjeldamisega hätta.

Või kui küsida vastu, et milline on Eesti kultuuri- või justiitspoliitika, siis ka selle peale laiutatakse enamasti käsi. Aga regionaal… No ilmselt peaks see tähendama, et kõikides Eest piirkondades oleks ühtviisi hea elada, öeldakse. Ja et meie omavalitsustesse peaks inimesi ikka juurde tulema, sest praegu nad lahkuvad ja see on halb. Tihtilugu nähakse, et eduka regionaalpoliitika tulemusel peaks kasvama suisa kõikide omavalitsuste elanike arv.

See on ilus unistus, aga pole enam mitte regionaalpoliitika, vaid juba perepoliitika küsimus. Reaalsus on täna see, et Eestis tervikuna jääb inimesi vähemaks ja seda nii väljarände kui ka madala sündimuse tõttu. Kahjuks koosneb summa liidetavatest ja kui kogu aeg jääb inimesi vähemaks, siis on väga raske ette kujutada olukorda, et igas vallas elanike arv kasvaks. Mida siis riik saab teha? Pean ütlema, et on üks asi, mida riik kindlasti teha ei saa – riik ei saa tulla meie kodudesse ja hakata lapsi sünnitama. Seda teevad ikka lapsevanemad ise.

Aga tuleme alguse juurde tagasi – on meil siis regionaalpoliitika või mitte? Tegelikult on väga suur osa regionaalpoliitikast nii igapäevased asjad, et sellele tihtipeale tähelepanu ei pööratagi, seda peetakse normaalseks ja iseenesestmõistetavaks. Eelkõige pean ma silmas erinevate taristute ja võrkude ülalpidamist – koolivõrk, teedevõrk, ühistranspordivõrk, kultuuriasutuste ja haiglate võrk jne.

Reaalsus on see, et suure osa tuludest kogub riik kokku Harjumaalt, natuke ka Tartumaalt ja saadab selle laiali teistesse maakondadesse, et kõike seda üleval pidada. Nimetage seda siis riigivalitsemiseks, ümberjagamiseks, regionaalpoliitikaks või millekski neljandaks. Suur osa Pärnumaa omavalitsusi ei oleks paraku puhtalt siin teenitavast tulust suutelised seda koolivõrku üleval pidama, maksma õpetajatele palka või vanainimestele pensione.

Eesti inimesed on kriitilised ja nõudlikud, meie ootused elukvaliteedile on väga kiiresti kasvanud. Kuid me peame vaatama tõele näkku ja väga täpselt aru saama, mida me suudame ja mida me ei suuda.

Rääkides erinevate piirkondade, eriti maapiirkondade, probleemidest, rõhutatakse tihti, et kõige tähtsam on avalike teenuste olemasolu. Kas postkontor on lähedal, kas arstiabi on käe-jala juures, kas kodu lähedal on võimalik kätte saada kõiki eluks vajalikke kaupu ja teenuseid? Kinnistunud on arusaam ja mõned riigikogu liikmedki räägivad, et kooli olemasolu vallas on kohaliku elu kestmise ja säilimise garantiiks.

Tegelikkus on teistpidi. Inimesed kolivad ära sealt, kus koolikohti on palju, kus vallavanem võtab isiklikult lapsevanemal varrukast kinni ja ütleb, et pane palun laps meie kooli, ära vii teda mujale. Kolitakse ära kohtadest, kus pooled lasteaiakohtadest on täitmata. Kuhu siis kolitakse? Nagu Pärnumaalgi, kolitakse sinna kus lasteaiakohti on puudu. Kolitakse sealt, kus koolikohti on, sinna kuhu kooli pole veel asutatudki.

Ajalehti lugedes jääb teinekord mulje, et Tallinnas maha istunud kurjad onud ja tädid otsustasid, kus Pärnumaa vallas tuleb postkontor kinni panna, kool ja lasteaed sulgeda. Kas tõesti on siis nii, et ühel hommikul avastasid lapsevanemad oma pisikesi kooli ja lasteaeda viies, et seda enam polegi ning nad ongi sunnitud Harjumaale ära kolima?

Tegelikult on ju vastupidi. Kool on lahti, postkontor on lahti, lasteaed ootab lapsi, kuni ühel hetkel avastatakse ehmatusega, et pole enam kirjasaatjaid või koolilapsi ja tuleb uksed kinni panna. Pärnumaal püstitati selles osas tänavu ka omamoodi rekord – kool jäi, aga õpilasi pole. Avalik sektor on siin sabassörkija ning lahkub viimasena. Kui kõik teised on läinud, siis avalik sektori kustutab tule.

Mis on siis selleks inimesi liikuma panevaks jõuks? Otsused tehakse enamasti töökoha ja –võimaluste järgi. Üheks peamiseks väljakutseks, mis meil järgnevatel aastatel ees seisab, ongi tõmbekeskuste tugevdamine selliselt, et tekiks reaalne võimekus tegeleda ettevõtluskeskkonna arendamisega ja aidata kaasa töökohtade loomisele piirkonnas.

Seda näeme juba täna ka Pärnumaal, kuidas tugevad keskused mõjutavad lisaks seal elavate inimeste elule tegelikult palju suurema piirkonna elukvaliteeti. Võib isegi öelda, et maal on hea elada, kui lähedal on tugev linn. Maainimestele ei meeldi seda kuulda, aga nii see paraku on.

Kui vaadata ka rahvastiku ümberpaiknemist, siis Eestis kasvabki elanike arv seal, kus on tugev keskus ja väheneb seal, kus on nõrk keskus. Ümberkaudsed maapiirkonnad võidavad keskuse tugevusest kohati isegi rohkem kui keskus ise. Selle eelduseks on hea transport, hea ühendus kodu ja töö vahel.

Kui inimese heaoluks on vaja kvaliteetseid teenuseid ja tugevat keskust, siis mida vajavad meie ettevõtjad? Mööda Eestit käies esitan ettevõtjatele ikka küsimuse, et miks nad on siin, mitte Tallinnas, Helsingis või Riias?  Ja sageli on need üsna lihtsad ja inimlikud põhjendused.

Ettevõtjale on oluline sidusus ja kontakt kohaliku  avaliku sektoriga. Kui vallal puudub või on aegunud üldplaneering ja kui arendamise sooviga ärimees vallamajast tuge ning abi ei saa, siis ta läheb ära ja ei investeeri sinna valda. Avaliku sektori jaoks ongi väljakutse selles, kuidas kohaneda, olla vastutulelik  ja saada aru, millised on ettevõtjate vajadused. Me peame mõtlema, kuidas seda käitumist soodustada.

Üheks võtmeteguriks on siin piirkonna väljakujunenud eripärade ja konkurentsieeliste ärakasutamine. Selleks peavad ühte jalga astuma haridusvõrk ja ümberõppesüsteem ning kogu ettevõtluse suunaline arendustegevus.

Kuigi Pärnumaad seostatakse turismiga, ei olnud maakonnas eelmisel aastal tunnustatud ettevõtjate hulgas ühtegi selle valdkonna firmat. Avaliku sektori ülesandeks on küsida endalt, miks neid ei olnud, mida me teha saame, et selliseid ettevõtteid maakonda tuua. Ja teiselt poolt mõelda, et miks need ettevõtted, keda siin tunnustati, nii edukad olid? Mida on neilt õppida või mis osas omale eeskujuks seada? Igal juhul on nad midagi õigesti teinud.

Järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil tuleb regionaalsete investeeringutega toetada eelkõige töökohtade loomist. Järgneva mõne kuu jooksul tuleb igas maakonnas aga vastata küsimusele, mida siin näha soovitakse, mis on meie tugevused, milliseid võimalusi saab siin luua.

Oletame, et meil on võimalik anda mõni miljon eurot Pärnumaal töökohtade loomise toetamiseks. Aga kuhu ja kellele see raha anda? Ministeerium seda välja ei mõtle. Me võime küll anda suuna, aga iga tugev keskus peab ise suutma välja mõelda, kes, kas ja kuidas, sest vaid nii on ettevõtmised elujõulised ja jäävad kestma kauem kui vaid see eelarveperiood. Selleks, et avalik sektor suudaks anda vastuseid ja ettevõtjatega professionaalselt suhelda, tuleb seda professionaalsust avaliku sektori töötajates kasvatada.

Ja siit jõuamegi tagasi jälle meie omavalitsuste juurde. Suur osa neist on täna liiga väiksed ja liiga nõrgad, et üldse sellistel skaaladel kaasa mõelda. Me oleme uhked selle üle, et oleme reformimeelne maa ja sellel põhineb ka Eesti edulugu, aga regionaalvaldkonnas oleme maas nii lätlastest kui leedulastest.

Kuhjuvate kulude ja probleemide valguses on lahenduseks omavalitsusreform. Kui lasta Lasnamäe korteriühistu suurustel omavalitsustel jätkata, tähendab see tänase olukorra püsimist ja praeguseks on juba selge, et sellest head nahka ei tule. Lahenduseks on ikkagi koondumine juba väljakujunenud piirkonna tõmbekeskuste ümber, mis moodustaks terviku teda ümbritseva tagamaaga.

See ei lahenda kindlasti automaatselt kõiki probleeme, aga see vähemalt loob eeldused, et probleeme suudetakse lahendada ning edasine sõltub juba iga konkreetse omavalitsuse juhtidest ja otsustest, mida seal tehakse.

See ettekanne põhineb minu 8. novembril Pärnumaa arvamusliidrite lõunal tehtud ettekandele ning avaldati ka Pärnu Postimehes 21.  novembril 2013.

Advertisements

11 kommentaari

  1. At 30 skill in sneak, and with a previous tier of the stealth perk,
    you can obtain Backstab. Most of the mods mentioned earlier in this list would simply be
    a nice fluffy candy coating on a decent combat simulator if we
    were not allowed to have massive battles. Now rotate
    the piece just above the ‘L’ shape one so that
    it connects and forms a three way cross. Look, I’m
    not expecting Lord of the Rings style CGI here, but is it
    too much to ask that an NPC who has lost her kids seems like she is actually upset.
    Rangers can fight from a distance using a variety of
    ranged weaponry; however, rangers can also excel in using hand-to-hand combat very effectively.
    Hardline allows you to gain a kill streak reward with one
    less kill. You don’t have to follow this guide exactly,
    but it does give you a good idea in where to start.
    The video game should now be able to connect online again. Akimbo MINI-UZIs
    are pretty powerful and are a popular choice online. Elder
    Scrolls 5 Skyrim is based on on a completely new game engine.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: