Siim Kiisleri ajaveeb

Meil on kool, me peame leidma sinna lapsed!

Advertisements

Seda, et riik on loodud inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks, ütles Albert Einstein juba 80 aastat tagasi. Pärast Einsteini on seda lauset kasutanud veel mustmiljon inimest ja – kuigi sisult õige – eks ta üks paras klišee ja ärakulunud stamp ole. Aga SEE artikkel lajatab ikka reaalsusenuiaga otse silmade vahele ja näitab, et pole see nii kulunud ühti.

Lühidalt – Lüganuse vald jätab sotsiaaltoetustest ilma need lapsed, kes käivad koolis mõnes teises omavalitsuses. See tähendab, et kümned lapsed, kes eelistavad õppida mõne teise omavalitsuse koolis, jäävad ilma nii toetusest kui sõidukompensatsioonist.

Kas need lapsed on endiselt selle valla elanikud? On. Kas nende vanemad maksavad endiselt makse samasse omavalitsusse? Maksavad. Kas nende perede majanduslik olukord muutus kuidagi või vajadus toetuste-kompensatsioonide vastu vähenes? Ei.

Lüganuse vallavanem ise põhjendab, et „see [koolilastele makstav sotsiaaltoetus] on võimalus toetada oma valla koole.“  Mulle tundub, et midagi on selle põhjenduse juures justkui korrast ära. Äkki peaks mõtlema rohkem sellele, kuidas toetada oma valla elanikke? Kas mõne kooli jaoks ei jätku lapsi või ei vasta koolivõrk elanike vajadustele ja soovidele? Neid küsimusi millegipärast küsida ei taheta.

Paraku ongi nii, et paljudes kohtades on kohalik võim muutumas järjest enam asutuse- ja hoonetekeskseks ning esikohale seatakse vallaasutuste (!!!) huvid. “Meil on kool, me peame leidma sinna lapsed!” on üha enam levinud väljaütlemine. See, mida lapsevanemad ja lapsed ise tahavad, on sel juhul teisejärguline ja taandub ametkonna huvide ees.

Selline olukord on parim (või halvim?) näide sellest, kuidas tänane omavalitsuskorraldus on ajale ja inimeste igapäevasele elukorraldusele lihtsalt jalgu jäänud ja kannatajaks on kohalikud inimesed. Lüganuse on selles mõttes ju isegi tubli, et ühines oktoobris oma kahe naabriga. Paraku ei lahendanud see probleeme, sest ühinemisega ei tulnud kaasa piirkonna olulisim tõmbekeskus Kiviõli.

Lahenduseks on sellised omavalitsused, kus nii kool, kus lapsed käivad kui ka inimeste elukohad jäävad ühe ja sama omavalitsuse sisse. Siis sellist probleemi ei teki. Teisalt on siis omavalitsustel ka rohkem motivatsiooni korraldada koolitransport mõistlikult ja lähtuvalt inimeste vajadusest,  sest pole „ohtu“, et buss viib lapse koos pearahaga teise valla kooli.

Inimeste huvid ei jookse enam ammu mööda omavalitsuste piire. Kui piirkonnas on tugev kool, kuhu pered oma lapsi panevad, siis pannakse see laps sinna sõltumata sellest, kas vahepeal tuleb ületada ühe, kahe või kolme valla piir. Näotu on inimeste normaalsele elukorraldusele kaikaid kodaratesse loopida. Selle asemel võiks oma auru kulutada korraliku ja inimeste igapäevase toimetamise piirkonnaga kattuva omavalitsuse ülesehitamisele. Ja anda lastele võimalus õppida seal koolis, kus neile meeldib.

Advertisements