Siim Kiisleri ajaveeb

Haldusreformi tehes peame mõtlema 25 aastat ette

Advertisements
Minu sõnavõtt Riigikogus Haldusreformi seaduse üleandmise ajal.
Väljavõte Riigikogu stenogrammist 14.03.2016
Auväärt esimees! Austatud Riigikogu!
Kui Mart Laar 1992. aastal peaministrina seadis toonasele valitsusele  üheks eesmärgiks haldusreformi, siis ta ilmselt ei osanud arvata, et just see tema paljudest reformidest teiste erakondade poolt nii pikaajalist ja nii kõva vastuseisu kohtab.Isegi rohkem kui 21 aastat hiljem, 2014. aastal ütles tollase valitsuse peaminister Taavi Rõivas, kui ta oli tagasi lükanud Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud haldusreformi seaduse eelnõu, et me ei peaks ütlema, et omavalitsused peaksid ilmtingimata liituma, ning teatas veel, et sellest, kus läheb valla piir, inimeste elukvaliteet eriti ei sõltu. Loomulikult oli see hetk kaks aastat tagasi IRL-ile järjekordne suur pettumus. Kuid me olime jätkuvalt veendunud, et lõpmatuseni seda reformi vältida pole lihtsalt võimalik, ja me jätkasime ka teiste erakondade veenmist. Ka ma ise, lehitsedes vanu ajalehti, leidsin, et olen kaks aastat tagasi öelnud välja sellise lause, et 2015. aastal tuleb uus valitsus ja siis me teeme selle reformi ära!

Nüüd, kaks aastat hiljem saame öelda, et valitsus on tõesti seekord eelnõu osas kokkuleppele jõudnud, ja peaminister Taavi Rõivas ütles täna, et haldusreform mõjutab otseselt inimeste elukvaliteeti. Nii et võime olla tõeliselt rõõmsad selle edasimineku üle. Viriseda võib ju alati, aga üldiselt me oleme liikumas selle reformiga üsna õiges suunas, arvestades, millisest seisust me tuleme. Ma tuletan meelde, et veel tänase valitsuse moodustamise ajal aasta tagasi arutleti alles selle üle, milliste kriteeriumide järgi omavalitsuste ühinemise vajadust üldse hindama hakatakse. Õnneks jõuti väga kiiresti mõistuspärase lähenemiseni, nii nagu ka teistes riikides, kes reformi on teinud, et ainsaks mõistlikuks kriteeriumiks saab olla elanike arv. Ja üha enam vaadatakse haldusreformist rääkides mitte minevikku, vaid tulevikku. Kui seni oleme kuulnud jutte sellest, kuidas omal ajal kolhoose ühendati, ja äärmisel juhul on jõutud nende juttudega välja tänapäeva, siis nüüd mõistetakse, et me ei pea mõtlema mitte sellele, milline on olukord järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel või mõne aasta pärast, vaid peame mõtlema seda reformi tehes 25 aastat ette. Milline on rahvastiku prognoos – vaatame sellele ausalt otsa. Peame tegema endale selgeks, kui palju inimesi elab sel hetkel tänaste väikevaldade territooriumil, milline on nende vanuseline koosseis ja millised on inimeste ümberpaiknemise arengud.

Samamoodi peame pilgu tõstma ja mitte vaatama ainult tulevikku, vaid vaatama ka suuremat territooriumi kui seni. Regionaalpoliitika on regioonide poliitika ehk piirkondade poliitika. Tänapäeva maailmas konkureerivad omavahel piirkonnad – need on keskus koos oma tagamaaga – ja nendest sõltub see, kas inimesele pakutakse toimetulekuks paremaid või kehvemaid võimalusi. Mida meie saame teha? Me saame aidata nõrgemaid piirkondi järele ka sellega, et aidata neil ühineda ja ühiselt otsuseid vastu võtta. Kui siin räägitakse inimestest, siis me ju näeme, et inimesed on oma igapäevaelus, oma liikumistega haldusreformi ammu ära teinud. Nad liiguvad üle valla piiride iga päev, see ei ole neile mingi küsimus. Meie ei tohi oma avaliku sektoriga nende tegemistele ja nende liikumistele jalgu jääda, vaid peame eluga kaasas käima Sellepärast on meil hea meel, et veel vahetult enne selle seaduseelnõu Riigikogule esitamist on valitsus selles eelnõus oma ambitsiooni kasvatanud. IRLi ettepanekut arvesse võttes on lisandunud üks uus kriteerium, see on omavalitsuse soovitusliku suuruse kriteerium, milleks on 11 000 elanikku. Sellest suurusest alates on ette nähtud ka täiendav toetus ühinejatele. Kuigi miinimumsuuruseks jäi endiselt 5000 ja lisaks sellele mõned erandid, siis kokku võttes ei käsi ju keegi omavalitsustel teha väiksemaid omavalitsusi, alati võib ette võtta suuremaid. Tähtis on, et meie seda soodustame ja toetame.

Üks oluline moment on veel. IRL on väga rahul, et selles eelnõus on omavalitsused ette nähtud ühetasandilisena. Vaatamata kõigile spekulatsioonidele on see ühemõtteliselt ühetasandiline omavalitsussüsteem. See on oluline just sellepärast, et Eesti on liiga väike ja liiga vaene, et ehitada mingit kohmakat bürokraatiaaparaati ja lubada eri tasandite vahel vastutuse ähmastumist. Loomulikult on igasugune koostöö oluline, aga ka koostöö saab olla edukas ja efektiivne ainult siis, kui koos tegutsejad ise on tugevad ja võimekad. Ja tegelikult parim koostöövorm ongi ühinemine.

Kindlasti ei lahenda see eelnõu kõiki muresid. Kindlasti ütleb mõni, et kogu riik tuleb kõigepealt ümber teha. Aga kuskilt peame alustama. Tahaksin meenutada veel kord Isamaa 1992. aasta programmi, mis ütles: “Ainult tugevad omavalitsused on inimesele piisavalt lähedal ja tegutsevad piisavalt paindlikult.” Nii et austatud Riigikogu, pangem jää liikuma ja võtkem see seadus enne suve vastu! Aitäh!

 

Advertisements