Minister Kiisler noorele kliimaaktivistile: tuumajaama rajamine on Eestile suur küsimus

M

Keskkonnaminister Siim Valmar Kiisler ei hakanud intervjuus noorte kliimastreigi korraldajale pudrumägesid ja piimajõgesid kokku lubama, vaid ütles, et plaanid meie koduplaneedi päästmiseks pannakse paika siis, kui nende täitmiseks tehnoloogiad tekivad. Üks taoline loodust säästev uuendus võiks olla pisike tuumajaam, mis kataks kõik Eesti vajadused.

Mu esimene küsimus olekski, et sel reedel toimub Tallinnas järjekorras viies kliimastreik. Mis te sellest arvate ja kas te kiidate selle noorte tegevuse heaks?

Teemale tähelepanu juhtimise kiidan heaks, aga ma ei ole kindel, kas koolist puudumine selleks kõige parem vorm on. Lõppude lõpuks, kes siis kannatab? Kannatavad teie enda teadmised selle tulemusel. Kui õpetajad viivad tunde läbi ja teie lihtsalt puudute, siis lõpuks jääb teil midagi omandamata. Ma arvan, et parem oleks sedasama asja teha tundidevälisel ajal ja see leiaks kindlasti sama palju tähelepanu. Võib-olla nädalavahetusel oleks tähelepanu isegi suurem, sest inimesed märkaksid seda rohkem, kui teie tundide ajal, kui muud inimesed ka tööl on.

Kui ma ÜRO keskkonnaassamblee presidendina juhatasin suurt assambleed Nairobis, näidati sealgi meile videolõike ja Greta Thunbergi (Fridays for Future kliimastreikide algataja Rootsist – V.V.) pöördumist, nii et see liikumine on saanud väga palju tähelepanu.

Selgituseks: me õpime kindlasti järele selle materjali, mida me tundides ei omanda. Aga meie mõte ongi selles, et esiteks, mis mõtet on õppida tuleviku tarbeks, mida pole tulemas, ja teiseks streigime me sellel ajal, kui riigikogulased on tööl.

Kas te arvate, et sel on ülemaailmselt mõju ja kas see võiks panna riike kiiremini liigutama?

Ma usun küll. Just sellel on mõju, et noored selle sõnumi annavad. Aga minu arvates oleks parem seda teha ikkagi tundidevälisel ajal. Ma ei usu, et tähelepanu selle võrra suurem on, et te tunnist puudute. See pigem tekitab veidraid küsimusi, et mis siis olulisem on

Siis tuleb mõelda, et kumb siis on olulisem: haridus või keskkond-kliima.

Ma arvan, et mõlemad on olulised. Keskkonnaassambleel küsiti minult samuti, et kas ma olen maailmas toimuva osas optimistlik. Vastasin, et inimene on ilmselgelt üks arukaimaid liike maakera peal ja selle arukuse tunnus on ka kohanemisvõime ja võime ennast muuta.

Nende muutuste juurde jõudes: kindlasti olete kursis IPCC (valitsusteülene kliimamuutuste paneel) raportiga, et Pariisi kliimaleppes sätestatud eesmärkidest ei piisa ja meil oleks vaja aastaks 2030 vähendada emissioone 45 protsenti, aastaks 2050 jõuda süsinikuneutraalsuseni. Millised on Eesti plaanid, kuidas neid asju saavutada?

Meil on praegu kehtiv kava selleks, kuidas vähendada aastaks 2050 emissioone 80 protsenti. Ilmselt on sealt lihtsam minna 90 protsendi peale ja need viimased 10 on väga keerulised. Tegelikult on küsimus selles, et millised tehnoloogiad on selleks hetkeks kättesaadavad. On selge, et inimese poolt süsiniku emiteerimine ei kao sajaprotsendiliselt. Neutraalsus tähendab, et on mingid tehnoloogiad, millega teiselt poolt süsinikku rohkem seotakse. Praegu ollakse suhteliselt lähedal lahendustele, millega korstnate pealt kogutakse süsihappegaas kokku ja kasutatakse uuesti ära. Näiteks ka Auvere uuel elektrijaamal on see projekti sisse kirjutatud, et kui see tehnoloogia muutub kättesaadavaks, siis saab selle korstnale lisada.

Nii et praegu ei ole konkreetset plaani või garantiid?

Meie kehtiv kava on tehtud varasema Pariisi leppe eesmärkide järgi, kui seda viimast IPCC raportit veel väljas polnud. Eks tegutseme siin koos teiste Euroopa Liidu riikidega, mitte ei ole omapäi. Me lepime üheskoos kõik eesmärgid kokku ja kõik riigid peavad aru andma, kuidas neid täidetakse. Nüüd on küsimus, kas saame need sihid ümber rääkida. Olen ka rääkinud teiste riikide ministritega, millised võimalused meil on.

Selge, nii et hetkel seda veel ei ole…

Praegu ei ole seda kindlasti kehtestatud Euroopas ega ka eraldi Eestis.

Rääkides põlevkivist: nagu me teame, siis on see Eestis kõige suurem süsinikuemissioonide põhjustaja ning ka jäätmetest rääkides tuleb 88 protsenti just töötlevast töötlusest ja vaid kaks protsenti on olmejäätmed. Kui hiljuti pandi paika, et aastaks 2021 keelustame ühekordsete plastiknõude kasutamise, siis miks ei ole veel põlevkivist väljumiseks aastat paika pandud?

Põlevkivist väljumiseks on meil tegelikult kvoodisüsteem. CO²-kvoodid lähevad üha kallimaks ja sellega väheneb põlevkivienergeetika osakaal. Kui taastuvenergiat ja muud energiat on palju, siis pole küsimustki, ja põlevkivist toodetud energiat me turul ka ei müü. Häda on selles, et teatud tippkoormuse juures või kui Rootsi-Lätis on kuiv aeg ja seal jõgedes vett pole, siis tekib küsimus, kust me selle elektri võtame.

Enamik ühiskonnast ei ole selleks valmis, et meil kaoks homme elekter ära. Arvutit tahad ju käima panna või mobiiltelefoni laadida… Või elektriautoga sõita, mida ka paljud inimesed teevad. Selle pärast me peame tagama mingi valmisoleku. Samas on näha, et põlevkivist elektri tootmisest Eesti üsna kindla tempoga väljub.

Olmejäätmete häda on see, et nad on keskkonnale praegu palju suuremaks probleemiks, sest väga suur osa neist satub loodusesse. See ei ole nii väga Eesti probleem, muidugi meil ka, aga pigem sellistes maailmapiirkondades, kus korraliku jäätmekäitlust ei eksisteeri. Väga suur mure on see, kui prügi satub ookeanidesse. Hiljuti oli just uudis, kuidas vaala kõhust leiti 40 kilogrammi plastikut. Tuulega ringi lendlev kerge plastik on praegu keskkonnale suurem probleem, kui üks tuhahunnik kuskil konkreetsel maalapil.

Miks ei ole ikkagi olemas konkreetset aastat, millal me põlevkivist väljume? Kas see peaks tulema loomulikul teel hinna kallinedes?

See tuleb sõltuvalt sellest, kui kiiresti suudetakse alternatiive kasutusele võtta. Eestis on realistlik eelkõige tuuleenergia. Meil on erinevad planeeringud, näiteks Hiiumaa kõrval meres on plaan suure võimsusega tuulepargi rajamiseks. Aga me peame arvestama ka sellega, et kogu aeg tuult ei ole, ja siis peavad olema võimalused teda kuidagi salvestada – kas me pumpame vett kuhugi kõrgele üles või otsime mingi teise lahenduse.

Häda on selles, et Eesti lähiriigid nagu Läti, Leedu ja Soome, tarbivad rohkem elektrit kui toodavad. Eesti on meie naabruses ainus riik, kes toodab rohkem elektrit kui tarbib.

2016. aasta seisuga oli Euroopa Liidu keskmine taastuvenergia kasutamine 18 protsenti ja eesmärk jõuda 20 peale. Meie läheneme 30 protsendile ehk olime juba siis ületanud eesmärgi, mis meil oli seatud aastaks 2020. Eesti on selgelt üle keskmise. Aga kui me tarbimise poolelt vaatame, siis see moonutab pilti, et me toodame elektrit ka oma naabritele.

Taastuvenergeetika osa üldisest tarbimisest 2016. aasta seisuga. (Eurostat)
Kindlasti saame siin veel palju ära teha tuuleparke juurde rajades. Meil on sellega seoses kaks küsimust, mida proovime lahendada: looduskaitse ja riigikaitse. Riigikaitseliselt on meil keeruline teatud kohtades ehituslubasid anda, kuna kaitsevägi ütleb, et nende tegevust ja radarite tööd see takistab. Eks riigikaitse on päeva lõpus ka looduskaitse: mina olen Eestis elanud okupatsiooni ajal ja tean, kui halvasti oli looduskaitsega seis, kui okupant siin oli.

Teisalt vaidlustatakse plaanid tihti just looduskaitset ettekäändeks tuues, aga tegelikult inimesed lihtsalt ei taha neid tuulikuid enda lähedusse.

Taastuvenergia alla läheb ka biomass ehk puit…

Eestis on see peamiselt seni olnud puit, aga võiks olla ka transpordis biokütus. Näiteks uudis, mis viimastel päevadel on meedias ärevust tekitanud, et nüüd tuleb bensiini ja diisli hulka lisada biokütust. Transport on meil saastest energeetika järel teisel kohal ja ka selle jaoks on Euroopa Liidus kokku lepitud omaette eesmärgid, mille täitmine ei saa olema üldse mitte kerge. Peame transpordile palju rohkem tähelepanu pöörama, ilmselt rohkem trammiliine ehitama, busse biokütusele üle viima.

Aga praegu on Eestis suur osa taastuvenergeetikast puidu kasutamine.

Mis põhjustab omakorda emissioone ehk pole puhas.

Teda loetakse ikkagi taastuvenergia hulka… Võrreldes naftaga on ta palju loodussõbralikum.

Parem jah, aga mitte puhas.

Ideaalne oleks üldse mitte kasutada. Selge tulevikusuund on ringmajandus ehk sa toodad ressurssi tõhusamalt, kasutad valmistatud toodet palju kordi ja kui enam mitte toodet, siis kasutad materjali uuesti, mitte ei võta seda jälle loodusest. Kõik ringmajanduse põhimõtted võimaldavad meil tulevikus nii energiat kui ka materjali kõvasti vähem kasutada.

Aga meil ei ole neid tehnoloogiaid selleks praegu olemas. Kuidas mina noore inimesena saan ennast praegu tuleviku osas turvaliselt tunda? Praegu ei ole ju garanteeritud, et me suudame jääda keskmise temperatuuri 1,5kraadise kerkimiseni (võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga), mis on väga keeruline, mõni ütleb, et isegi võimatu eesmärk. Kas need tehnoloogiad saavad enne seda valmis?

Need Euroopa Liidu eesmärgid, millest tulenevad ka meie sihid, on kõik realistlikud. Nüüd on küsimus selles, et pärast seda viimast IPCC raportit tuleks ambitsioone tõsta. Näiteks Prantsusmaa keskkonnaministriga oleme me sellest rääkinud, et üks variant oleks hõigata need sihid välja, et küll me need saavutame, aga tegelikult me ei tea, kuidas seda teha. Eestlaslik lähenemine on pigem olnud, et kõigepealt tahaks aru saada, kuidas, ja siis teeme. Mõnes muus riigis tahetakse teistpidi, aga ma ei näe selles lahendust. Ega sind ju ka see vastus ei rahuldaks, kui ma ütleks, et muidugi teeme ära, aga kui küsid, et kuidas, siis mul vastust ei oleks. Ütlen otse ära, et praegu seatud eesmärgid on Eestile kindlasti realistlikud – see nõuab küll suuri muutuseid ja pingutamist, näiteks transpordisektoris väga kõvasti.

Pariisi leppe jätkuna lepiti kokku konkreetsed meetmed, kuidas hakatakse arvestust pidama ja kontrollima, kas riigid täidavad oma eesmärke. Euroopa Liidus on asjad nii või naa ranged ja kvoodisüsteem tõhus: kui sa oma eesmärke ei täida, peab riik hakkama maksma ja teistelt kvoote ostma. See riik, kes oma eesmärgid täidab, saab ülejäänud kvooti aga teistele müüa – ehk riigina on kasulik uutesse tehnoloogiatesse investeerida, saada ülejäänud kvoodi osas raha ja see suunata omakorda tagasi tehnoloogiatesse. Näiteks Norras investeeritakse nafta müügist tulev tulu fondi, kust rahastatakse uute tehnoloogiate arendamist. Meie võiks riigi põlevkivist saadava tulu jaoks kaaluda sama varianti.

Ehk sealt peaks tulema motivatsioon arenemiseks, et me saame vahe maha müüa?

Eesti saab ju praegu CO²-kvoodi müügist veel päris kõvasti raha, mida oleme investeerinud näiteks majade soojustamisse, mis ka vähendab energiakulu. Peame rohkem ettevõtlusministriga arutama, kuidas kvoodiraha kasutada just selleks, et see läheks uute tehnoloogiate välja arendamiseks – et näiteks erinevad startupid saaksid meilt toetust, kes midagi selles vallas teevad.

Kui meil täna on startup’id väga infotehnoloogiale keskendunud, siis mina usun tõemeeli, et järgmine etapp on seal IT koos mingi keskkonnaprobleemi lahendusega. Sellest saab järgmine suur buum.

Kas Eesti võiks olla teistele riikidele eeskujuks, kuidas minna kiiresti üle jätkusuutlikule majandusele?

Kindlasti! Keskkonnasäästlikkus on kiiresti arenev valdkond ja seal võib edukas olla väga väike või uus ettevõte. Ka noorte inimeste ettevõte. Kui traditsioonilistes majandusvaldkondades on välja kujunenud, et sul on vaja palju raha ja suurt turgu, siis seal, kus toimuvad kiired muutused, on alati võimalus väiksematel – väiksematel firmadel, väiksematel majandustel. On väga oluline, et meie startup-kultuur, mille üle me Eestis väga uhked oleme, laieneks kiiresti keskkonnasõbralike tehnoloogiate valdkonda. See on Eesti suur võimalus ja saame endale seal head nime teha.

Kui mõelda metsanduse peale, siis see on üks oluline süsiniku siduja. Kas me peaksime vähendama raiemahte või peaks süsiniku sidumine jääma nende tehnoloogiate kanda, mida praegu veel pole?

See on hästi keeruline teema ja palju sõltub ka sellest, milleks me seda puitu kasutame. Kui puu on süsiniku ära sidunud ja me kasutame seda näiteks majaehitusel, siis see süsinik jääb sinna seotuks pikaks ajaks ehk arvestuses plusspoolele. Kui me ajame ta ahju, siis paiskame selle süsiniku välja. Seal taga on keskkonnaagentuuri väga kõvad arvutused ja ilmselt oma eesmärkide saavutamiseks peab praegune raiemaht, kui me ei kasuta puitu ehituseks või mööbliks, mõnevõrra vähenema.

Aga aastate kaupa on raiemaht erinev. Praegu on ta mõnevõrra kõrgem kui oli mõned aastad tagasi, sest puidu hind on praegu väga hea. Vahepeal olid puidu varumiseks väga kehvad aastad, sest seda ei saadud lihtsalt metsast kätte. Me ei ole üksi, vaid osa Põhjamaade ja Baltikumi turust ja kui seal on nõudlus kõrgem, lööb see ka meil hinna lakke. Loomulikult otsustab inimene just siis oma maal metsatööd ära teha, kui hind on kõrge. Vastavalt sellele ka raiemaht kõigub. Sellepärast vaadataksegi kümne aasta perspektiivis kokku, palju ta keskmiselt olema peab. Ilmselt jääb meie oma Euroopa Liidu kokkulepete alusel kuhugi sinna keskmise juurde.

Kas tuumaenergia kasutamine on Eestis mõeldav?

See on väga hea küsimus. Kogu selle keskkonnateema ning energia- ja materjalikasutuse puhul on alati küsimus, et mis on siis alternatiiv. Kui me ütleme, et tahame taastuvenergiat, siis on see Eestis suures mahus puit. Puitu ka ei taha nagu raiuda. Mis siis veel alternatiiv on?

Sama kehtib materjalide osas. Öeldakse, et peame vähendama plastiku tarbimist. Keelustame Euroopas ühekordsed plastiknõud ja millest me siis teeme neid? Jutt läheb puidu ja tselluloosi peale. Kõik on halvad variandid. Kui plastikut vähem kasutatakse, siis näiteks tõstab see kindlasti puidu hinda ja kasvatab nõudlust. Kõik need asjad on omavahel seotud.

Üks alternatiiv energeetikas on kindlasti tuumaenergia. Teatavasti olid Baltimaad ja ka Poola väga tõsiselt seotud Leedusse tuumajaama rajamise projektiga. Seal kokkuleppeid ei saavutatud ja ehitamine jäi ära. Seetõttu on ka meie piirkonnas elektrienergia puudus ja Eesti ekspordib elektrit.

Senised tuumaelektrijaamad on olnud nii suure võimsusega, et Eesti tarbimine ei kata ühte jaama ära – meie vajadus on nii palju väiksem. Samas Soomes on mitu tuumaelektrijaama ja ühte hakatakse veel varsti käiku laskma.

Üks vastuargument on, et see on ohtlik. Samas ei ole Soome jaamad meist sugugi kaugel. Tallinnast Valka on pikem maa kui Tallinnast lähima tuumajaamani. Samamoodi on Venemaal üks jaam meile suhteliselt lähedal. Niikuinii kuskil meie läheduses nad on. Praegu nõuaks tuumajaama rajamine suuremat kokkulepet, sest meie enda tarbimine on väike. Aga kui tulevad uued tehnoloogiad… Öeldakse, et kohe-kohe on võimalik teha väiksemaid tuumajaamu, see tehnoloogia on varsti kättesaadav ja siis on see Eesti jaoks suur küsimus.

Mõned riigid on Euroopas otsustanud, et nad ei raja rohkem tuumajaamu, aga siin peab küsima taas, mis on alternatiiviks. Kui see on kivisöe kasutamine või Venemaalt gaasi ostmine, siis kas lõpuks on tehtud keskkonnale kasulik otsus?

Aktivistide seas on räägitud sellest, et seoses kliimamuutustega võiks välja kuulutada kriisiolukorra. Kas keskkonnaministeerium või valitsus teadvustaks seda avalikkusele, et tegu on reaalselt kliimakriisiga, mille vastu võitlemiseks tuleb teha kiireid ja drastilisi samme? Kas see oleks mõeldav või oleks see hirmu külvamine?

Kui avalik sektor või riik midagi sellist teeb, siis inimesed peavad nägema, et asjaga on tõsi taga.

Praegu ongi tunne, et kõik inimesed ei saa päriselt aru või osad ei usu isegi, et kliimamuutused on inimtekkelised.

Kindlasti on Eestis seda arusaama vähem, sest igapäevaselt me oma elus neid kliimamuutusi ei adu. Ookeani väikesaarte elanikud tajuvad selgelt muutusi oma elus – nad ütlevad, et meri on rahutum, orkaanide sagedus on drastiliselt kasvanud. Üks Fidži inimene näitas mulle arme kätel-jalgadel – tuul oli ta üles korjanud ja vastu puud visanud. Meie jaoks on see täiesti ulme. Kuna meil selliseid probleeme ei ole, siis me ei taju seda teemat nii valusalt. Võtame rahulikumalt, sest meie elus pole veel nii drastilisi muutusi.

Minu sõnum neile inimestele on see, et isegi kui keegi ei usu kliimamuutusi, võiks ta ju siiski olla keskkonnasäästlik, hoida õhupuhtust, loodust. Isegi kui kliimateema on suur ja hoomamatu ning seal ei taha kõigega nõustuda, siis see pole õigustus, et heitgaaside paiskamist jätkata, sest need on niikuinii keskkonnale ja tervisele kahjulikud.

Kuidas on koalitsiooniläbirääkimistel läinud keskkonna- ja kliimateemadega? Isamaal oli valimisprogrammis näiteks kirjas, et „jälgite tähelepanelikult maailma kliima- ja keskkonnaseisundi arengut ja panustate võimete kohaselt selle parendamisse, toetades rahvusvahelistes organisatsioonides keskkonnasäästlike poliitikate juurutamist“.

Väga suuri erimeelsusi keskkonnapeatüki arutelul ei olnud. Selgelt otsustati ära põhimõte, et taastuvenergia osakaalu tuleb Eestis kasvatada. Kõik osapooled said aru, et põlevkivilülitit me hetkega välja keerata ei saa, sest meil on esmajärjekorras vaja elektri varustuskindlust.

Kui koalitsioonikõnelustel või riigikogus toimuvad keskkonnateemalised arutelud, siis kas sinna kaasatakse piisavalt spetsialiste. Seda on ka Greta Thunberg oma kõnedes väga palju rõhutanud, et tuleks teha teadlastega rohkem koostööd.

Koalitsioonilepe ja üldse suurte poliitiliste kokkulepete teema on üks tase, aga kui läheb konkreetsete otsuste tegemiseks, siis nende ettevalmistamine on ikkagi väga professionaalne ja asjatundlik. Meil on eraldi keskkonnaagentuur, keskkonnauuringute keskus, keskkonnaamet – kõik tegelevad erinevates valdkondades seirega. Meil on erinevad eksperdid tööl ministeeriumis ja allasutustes. Keegi puusalt ei tulista ja otsused on asjatundjate tehtud. Suvaotsuseid ei tehta ja kõik, mis ministri lauale allakirjutamiseks pannakse, on tõsiste uuringute ja teadmiste pealt tehtud otsused. Päevapoliitika näitab ministeeriumis küll suunda, aga keskkonna valdkonnas töötavad Eestis sajad inimesed, kes on asjatundjad.

Kas meil on olemas ka kliimakomisjon, mis igapäevaselt tegeleb selle valdkonna probleemide lahendamisega?

Meil on asekantsler, osakond, eraldi inimesed, kes allasutustes tegelevad vastavate arvutuste, näiteks nendesamade emissioonidega. Kuni selleni välja, et kui lehed puudelt langevad, siis kui palju sealt süsinikku vabaneb.

See on info kogumine. Aga lahenduste leidmine?

Meil on tellitud eraldi uuringud, milliseid meetmeid me rakendama peaksime ja millised meetmed annaksid meile suurima efekti, et saaksime süsihappegaasi heidet vähendada. Nagu ma enne mainisin, on selleks näiteks transpordi ümberkorraldus, täiendavate trammiteede ehitamine. Huvitaval kombel on ka Rail Baltica selles kontekstis väga positiivseks hinnatud, sest see on rongiliikluse suurem kasutamine. Veel on välja pakutud, et saarte praamid viia üle hübriidsetele lahendustele. On suured tabelid, kus hinnatakse erinevate meetmete mõju ja kulu – töö käib kogu aeg.

Muide, Euroopa Liidu eesmärgid, mis puudutavad transporti, maakasutust, tootmist – need kõik lepiti kokku Eesti eesistumise ajal. Mina ise vedasin neid läbirääkimisi ja seda peetakse väga suureks saavutuseks Eesti poolt. Iga riigi jaoks on seal eesmärk ja praegu käib töö nende täitmise nimel.

Kui kaugel on plaan, millega jõuda süsinikuneutraalsuseni?

Üks suur otsus seisab Eestil ees, tegelikult koos Euroopa Liiduga: kas võtta eesmärgiks 2050. aastaks neutraalsuse saavutamine ja läbi millise hinna. See on küsimus nii meile kui ka meie naabritele. Kindlasti ka Eesti järgmisele valitsusele, et mis seisukoha me võtame ka Euroopa Liidus. Seni oleme olnud alati nende riikide seas, kes on öelnud, et liigume neutraalsuse suunas.

Mida te ise igapäevaselt teete elukeskkonna hoidmiseks? Kas tarbijakäitumise muutmisel on üldse oluline osa võrreldes süsteemsete muutustega?

Kindlasti on. Igaüks saab oma majapidamises vaadata, kas ta ressursi ja energia kasutamine on mõistlik. Lihtsad asjad – kas sa lülitad tule välja, kui toast lahkud? Need asjad on olulised. Ja ka materjalikasutus tervikuna.

Meie pere sorteerib korralikult prügi ja meil on ka õnneks võimalik eraldi pakendi äraviimine. Jäätmekäitlusfirma viib selle tasuta ära ja enamik meie prügist ongi pakendid. Ma loodan, et see kõik võetakse uuesti ringlusesse.


Artikkel ilmus: ohtuleht.ee

Lisa kommentaar

Tutvustus

Siim Kiisler on Isamaa erakonda kuuluv Riigikogu liige. Enne seda on ta olnud regionaalminister, majandusministeeriumi abiminister, juhtinud erakonna fraktsiooni Riigikogus ning töötanud Tallinna kesklinna vanemana. Siim elab koos naise, tütre ja nelja pojaga oma vanaisa ehitatud majas Nõmme mändide all.