Reformierakonna opositsiooni jäämine sõltub EKRE-st

R

Toomas Sildam / err.ee


Eelmise keskkonnaministrina muretseb Siim Kiisler, et Eesti võib minna lihtsat teed ja öelda kõigele “ei” – tuulikutele, tuumaenergiale, põlevkivile, aga millelegi peame ütlema “jah”. Isamaa ühe veteranpoliitikuna vaatab ta veidi iroonilise pilguga praegust poliitplatsi, kus pealtnäha on kõik paigas, aga tegelikult võib iga klots kukkuda kiiresti hoopis teistesse kastidesse.

Alustan nii, nagu kolleeg Astrid Kannel küsis hiljuti peaminister Jüri Rataselt “Aktuaalse kaamera” stuudios – kaua te veel kannatate?

Valitsemine ongi pidev kannatamine. (Muigab) Riigikogu liige, kes on koalitsioonis, peab kannatama ja valitsuse liige peab veel rohkem kannatama ja peaminister peab kõige rohkem kannatama.

Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid oli palju optimistlikum ja samale küsimusele vastates lubas, et selle valitsuse hoog alles hakkab heas mõttes üles saama. Teile nii ei tundu?

Mina ütlesin sama asja, aga teiste sõnadega.

Kuidas on omavahel seotud kannatamine ja hoo üles saamine?

Mulle meeldib vaadata jalgratturite suuri sõite, Tour de France’i näiteks. Seal näeb, kuidas mehed kannatavad ja võtavad hoogu üles.

Hoogu jätkub Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonil üksjagu, või…?

Nagu poliitikutele meeldib öelda – mitmed olulised otsused seisavad ees ja mitmed asjad on pooleli. Kui poliitik ütleb, et “mitmed asjad on pooleli”, siis see tähendab, et tahaks ikka edasi tegutseda.

Ja jätkub ka ühtehoidmise vaimu?

(Mõtleb) Igas koalitsioonis on nii, et mida aeg edasi, seda väsitavam on, aga…

Vabandust, sellel valitsusel on alles kaheksa kuud mindud.

Jah, palju polegi enam jäänud, kolm aastat ja neli kuud [järgmiste parlamendivalimisteni].

(Naerab)

Arvan, et koalitsioonileppe sõlmimise esimene rõõm on möödas ja nüüd on argielu.

Kuidas seda argielu kirjeldada?

Riigikogu poolt vaadates on üsna rahulik… Kuni hetkeni, kui ajalehest loed midagi üllatavat. Siis on rahutu ja edasi läheb jälle rahulikult.

Ajakirjandus on süüdi?

Ei. Ajakirjandus on kanal.

Ega ajakirjandus mõelnud välja, kui ühe valitsuspartei esimees, Helir-Valdor Seeder Isamaast, ütles teise valitsuspartei esimehe ehk EKRE Mart Helme pihta, et too on nagu populist Žirinovski Venemaal, kelle avaldusi keegi enam tähele ei pane.

See kirjeldas olukorda.

Aga, mina ei püüdnud ajakirjandusele etteheiteid teha, jätkuvalt loen, kuulan ja vaatan ning pean ajakirjandust oluliseks.

Kuidas juhtub nii, et üks koalitsioonipartner võrdleb teist Venemaa populisti Žirinovskiga?

EKRE poliitiline stiil ongi populism. See on kõige adekvaatsem sõna selle kohta.

“See, mis on nüüd juhtunud Soomes, no see ajab ikka ihukarvad püsti… Ja ma tuletaksin meelde ikkagi Vladimir Uljanov-Lenini ütlust, et igast köögitüdrukust võib saada minister, või kuidas ta ütles. Nüüd me siis näeme, kuidas ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister ja kuidas seal mõnestki teisest tänavaaktivistist ja harimatust inimesest on saanud samuti valitsuse liige.” On see Eesti siseministri tunnustus, nagu ta ise selgitas, Soome uuele peaministrile või põhjanaabrite solvamine, nagu arvas peaminister Ratas?

See oli oma valijaskonnale etlemine, mõtlemata, et Soome peaminister võib seda lugeda.

Tunnustamise selline viis jäi Isamaale arusaamatuks. Öeldakse, et eestlased on kehvad tunnustajad, aga parem siis üldse mitte tunnustada, kui nii teha. Ilmselt peab Mart Helme harjutama tunnustamist, võibolla kodus enne proovima, kui avalikkuse ette läheb.

On siin põhjus, miks Isamaa parlamendifraktsioon näitas siseminister Mart Helmele “kollast kaarti” – jättis teisipäeval hääletamata, kui riigikogu arutas opositsiooni algatatud siseministri umbusaldamist?

Jah, just.

Oli teil siis ükskõik, kas siseminister jääb ametisse või peab sealt lahkuma?

Meile meeldiks, kui kõik ministrid – ka siseminister – kuuluksid Isamaasse, aga parlamendi praeguse koosseisu juures ei ole see kahjuks võimalik. (Isamaal on 101-liikmelises riigikogus 12 kohta, toim) Järelikult tuleb moodustada valitsusliit erakondadega, kellega meil on erimeelsused või ka teistel on erimeelsused.

Olukord oli nii, mis kipub küll ununema, et pärast riigikogu valimisi tegi Reformierakond ettepaneku [valitsuse moodustamiseks] Keskerakonnale, Keskerakond tegi ettepaneku meile…

Reformierakond tegi ka teile ettepaneku.

See polnud tõsine.

Mina ei saa tänaseni aru, miks Reformierakond niipidi käitus, äärmiselt vale käitumine. Neil olnuks igal juhul mõistlik teha esimene tõsine ettepanek Isamaale ja sotsidele. Miks nad teise tee valisid, peavad nad ise selgitama, kuid tänu sellele on meil täna see koalitsioon, mis on.

Ja kui on koalitsioon tehtud, siis kergekäeliselt pole Isamaa kunagi… Isamaa on alati hoidnud koalitsioone, kuhu ta on kuulunud.

Annate mõista, et teinuks Reformierakond kevadel esimesena tõsise ettepaneku Isamaale ja sotsidele, siis oleks meil praegu teistsugune valitsus?

Jah, usun küll. Sel juhul oleks meil kas Reformi, Isamaa ja sotside või Reformi ja Keski valitsus. Sest – siis olnuks kõik kaardid Reformi käes, aga nemad andsid kõik kaardid Keskerakonnale.

Kuidas?

Kõigepealt andsid nad sõnumi EKRE-le, et sealt koalitsiooni ei tule. Siis andsid sõnumi Isamaale ja sotsidele, et nendega koalitsiooni ei tee. Sellises olukorras oli Keskerakonnal valik teha mida iganes.

Me kaugenesime küsimusest, et oli teil siseministri usaldushääletusest parlamendis kõrvale jäädes ükskõik, kas ta jääb ametisse või lahkub?

Iga realistlik inimene sai aru, et siseminister jääb ametisse. Kui ta just ise ei otsusta lahkuda.

Aga eelmine maaeluminister Mart Järvik sai opositsiooni algatatud umbusaldushääletusel riigikogus küll Isamaa poliitikute tugeva toetuse.

Need on erinevad olukorrad. Mart Järviku puhul oli tegemist käepigistusega lahkujale.

Siis oli juba teada, et ta läheb valitsusest minema?

Sinnapoole asi liikus, jah.

Siseministri puhul on olukord hoopis teistsugune. Oli selge, et tema jätkab ja pigem oli küsimus, et milline on meie sõnum temale. Meie sõnum siseministrile on see, et peab oma sõnu valima.

Ministri töö on raske, sa ei saa rääkida kõike, mis pähe tuleb. Sest järgmisel hetkel võid seda lugeda Financial Times’ist või BBC-ist. Sellega pead alati arvestama.

Financial Times’i miljonite lugejate viimane teadmine Eestist ongi meie siseministri sõnad Soome peaministri pihta. Ei ole just hea reklaam Eestile.

Muidugi ei ole. Kui oled valitsuses, pead aru saama, millised on sinu sõnade tagajärjed.

Kui parlament avaldab ministrile umbusaldust ja seda toetavad ka ühe valitsuserakonna poliitikud, siis seda valitsust enam ei ole?

Keeruline on vastupidist ette kujutada, ka Eestis.

On siis nii, nagu president Kaljulaid hoiatas: Jüri Ratase teine valitsus on ohuks põhiseaduslikule korrale ja Eesti julgeolekule?

Ei ole. Mul on kahju, et president nii ütles. Minule on see lahmiv hinnang.

Sõna on vaba.

Loomulikult on sõna vaba. Aga hinnang peab olema õiglane. Nimetada [kaitseministrit] Jüri Luike või [justiitsministrit] Raivo Aega või ka [väliskaubandus- ja IT-ministrit] Kaimar Karu ohuks Eesti julgeolekule…

Ootan põhjendust, kuidas on Jüri Luik ohuks Eesti julgeolekule, tahaks täpsustust.

Te ju teate, et president ei pidanud silmas Jüri Luike, kui ta need sõnad ütles.

Aga ta ütles “valitsus”.

Valitsus ongi valitsus, kes teeb otsuseid konsensuslikult.

Kas praeguse valitsuse mõni otsus on ohuks Eesti julgeolekule? Mina sellist ei tea.

Võibolla pidas president silmas peaministri otsust minna edasi praeguse koalitsiooniga?

See on väga kunstlik konstruktsioon. Mitte ainult valitsuse liikmed ei pea hoolikalt oma sõnu valima.

Poliitilistes kuluaarides arvatakse, et Reformierakonna ja Isamaa poliitikud on viimasel ajal rohkem suhtlema hakanud. Millest te omavahel räägite?

Mina suhtlen pidevalt Reformierakonna paljude poliitikutega, sest tunnen neid hästi, koos on ju valitsuses oldud.

Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid annaksid kolme peale parlamendienamuse, Keskerakond ja EKRE jääksid siis opositsiooni. Kuidas tundub?

Nagu ma enne ütlesin – kui Isamaa on valitsusliidu leppesse läinud, siis ta hoiab seda. Nii kaua kui võimalik.

Kui kauaks jääb Reformierakond opositsiooni?

Ei oska ennustada. Riigikogu praeguse koosseisu puhul võib öelda, et see sõltub EKRE-st.

Kuidas, palun?

Sõltub sellest, millise valiku EKRE enda jaoks teeb.

Nad on teinud vähemalt kaks positiivset sammu, kui vahetasid kaks ministrit (Kert Kingo asemel sai väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministriks Kaimar Karu ning Mart Järviku asemel sai maaeluministriks Arvo Aller, toim), kus uued valikud võrreldes eelmistega annavad lootust, et tahetakse muutuda… tsiviliseeritud valitsusparteiks.

Protestiparteile on see alati raske. Ühtepidi tahaksid protestipoliitikud olla valitsuses, aga teistpidi tahaksid nad valitsuse vastu jätkuvalt protestida, protestiparteina edasi käituda. Kuid valik tuleb teha, sest mõlemat korraga ei saa. Saab olla kas tsiviliseeritud valitsuserakond tsiviliseeritud riigis või möllata tänaval.

EKRE juhid on öelnud, et nemad ei pehmostu.

Mõningaid märke ju ometi on, näiteks needsamad ministrite vahetused.

Võibolla ma eksin, aga nad vist ei ole enda jaoks olukorda veel lõpuni selgeks mõelnud ja on ikka lootnud, et saaks ehk mõlemat. Seda saab [teha] vaid mõne aja, aga mitte neli aastat. Valiku peab [EKRE] ära tegema.

Ja siis võib praegune valitsus kesta neli aastat, tahate öelda?

Sõltub EKRE valikutest. Oleme ju näinud, et see, mis praegust valitsusliitu lõhub, on EKRE käitumine. Kui mõtleme viimasele kaheksale kuule, et kus on olnud valitsusliidu rasked kohad, ka peaministrile valitsusliidu kooshoidmisel – mina näen seal ainult ühte tüüpi raskusi. Seni on valitsusliitu ohustanud EKRE käitumine.

Kust võtab Jüri Ratas oma kannatuse ja kannatlikkuse?

Eks tal on kõva kool taga, pean silmas tema senist poliitilist tegevust. Ilmselt on ta Keskerakonnas saanud harjutada palju kannatlikkust.

Teisipäev oli üldse “must päev koalitsioonile”, sest lisaks Isamaa parlamendifraktsiooni otsusele jääda kõrvale siseminister Helme toetamisest andsid Keskerakonna seitse riigikogu liiget oma hääle koalitsioonis kokku lepitud apteegireformi tagasipööramise vastu.

Mis ravimiseaduse eelnõu puudutab, siis vaadates erakondade platvorme ja nende maailmavaatelisi positsioone, ei ole erimeelsused Keskerakonnas eriline üllatus. Selle hääletuse puhul oli kaalukausiks Reformierakonna käitumine.

Nemad olid ühtselt apteegireformi tagasipööramise eelnõu vastu.

Jah, aga aasta varem ütles Reformierakond selgelt, et ei pea omandiõiguse piiranguid õigeks. Nüüd… Reformierakond esitas alkoholimüügi täiendavate piirangute eelnõu parlamendis, vaatame nende seisukohta pensionikogumise liberaliseerimise osas – võrreldes varasemaga on nad nihkunud kõvasti vasakule, jättes Isamaa paremtsentrisse üksi.

Ehk on nad siiski rohkem keskele liikunud?

Ega ma arvagi, et nad oleksid jõudnud Keskerakonnast vasakule. Aga praegu ei ole nad minu arvates enam paremtsentristlik, vaid lihtsalt tsentristlik erakond.

Räägime siiski seitsmest keskerakondlasest, kes koalitsioonis kokkulepitud eelnõu vastu hääletasid, mis näitab, et teie võimuliidus on häälte hoidmisega probleeme.

Ikka juhtub, igas koalitsioonis juhtub.

Miks on Isamaa toetus kukkunud üheksa kuuga valimiskünnise lähedale?

Ma ei oska sellele hästi vastata.

Võibolla teie valija ei mõista, miks Isamaa on just sellises valitsuses ja just selliste partneritega?

Kindlasti on see üks põhjustest.

Ka teie suur valimislubadus pensioni II samba pööramine vabatahtlikuks pole andnud teile loodetud toetust.

Isamaa toetajad on alalhoidlikud inimesed ja ilmselt paljud meie toetajad – kuigi ühiskonnas üldine toetus pensionireformile on kõrge – vaatavad alalhoidlikult, kuidas reform välja kukub. Kui läheb hästi, siis saab ka suhtumine olema positiivsem.

Teile on ükskõik, et IMF, Eesti Pank, riigikontroll ja majanduseksperdid hoiatavad – II sammast tuleb muuta, aga ärge keerake seda vabatahtlikuks?

Huvitav asi, mis te praegu ütlesite: muuta tuleb. Kui Isamaa läks selle loosungiga [riigikogu] valimiskampaaniasse, ütlesid kõik, et midagi ei ole vaja muuta. Nüüd oleme juba nii palju edasi liikunud, et muutmise vajadusega nõustutakse.

Tuleme siiski tagasi küsimuse juurde.

Paar nädalat tagasi ütlesid meie majandusanalüütikud, et kahjuks ei suutnud nemad ennustada, milline tuleb tänavune III kvartali majanduskasv, aga nad tõsimeeli ennustavad, milline olukord on meil 30 aasta pärast. Sedalaadi analüüsid mind ei veena.

Parim viis muuta pensioniraha kogumist efektiivsemaks – see on konkurents. Täna ei ole pensionifondid olnud huvitatud, et meie kui klientide pärast rabeleda.

Nüüd on see huvi neil tekkinud.

Sest Isamaa esitas seaduseelnõu. Nüüd on nad hakanud mõtlema, et ehk võiks natuke tõestada, et nad teevad ka midagi head.

Mina ei kavatse pensioni II sambast raha välja võtta, aga ma väga tahan, et pensionifond rabeleks, näeks vaeva ja tõestaks, miks on mul hea seal oma raha hoida. Ma tahan, et see huvitaks neid.

Ja Isamaa läheb lõpuni ja surubki II samba vabatahtlikuks?

Me lubasime seda valimistel, jah. Kuidas me saame öelda, et mõtlesime ümber. Nii ei saa.

Valimislubadustega on ennegi läinud nii ja naa.

On, aga valimislubadustega on läinud “naa”, kui riigikogus pole 51 häält [ehk enamust] ja kui on olnud 51 häält, siis on läinud “nii”. Kui hääli ei tule kokku, ei ole see meie süü, aga kui hääled tulevad kokku, ei saa meie öelda, et mõtlesime ümber.

Tulevad Riigikogus teile hääled kokku?

Praeguste märkide järgi tulevad. Aga ma arvasin, et ka ravimiseaduse puhul tulevad.

President võib kasutada vetot ja siis jõuab seadus lõpuks riigikohtusse.

Eks siis riigikohus arutab. Ja nemad otsustavad õiglaselt.

Kas ka teile kui endisele keskkonnaministrile on aasta inimene Rootsi teismeline kliimaaktivist Greta Thunberg, nagu otsustas ajakiri Time?

Mis puudutab Greta Thunbergi, siis see tuletab mulle meelde septembrikuist kliimaaktivismi nädalat, kui olid suured kliimastreigid, USA linnades oli miljon ja enam inimest tänavatel. Väga võimas. See oli puhas protest, hüüti loosungeid ja protestiti. Sama nädala lõpus oli maailma koristuspäev, mille üle võime meie kõik uhked olla, sest see on eestlaste poolt algatatud. Maailmas kokku osales sellel koristuspäeval rohkem inimesi kui kliimastreigi üritustel.

Ometi olid rahvusvahelised telepildid ja uudised täis neid lihtsalt tänaval protestijaid, mitte neid miljoneid inimesi, kes tegid midagi päriselt ära: tulid kodust välja, puhastasid mõne ranna või tõid metsast sodi välja. Kahjuks toob loosungite hüüdmine ja poliitikute sõimamine rohkem meedia tähelepanu, kui inimesed, kes reaalselt keskkonna heaks midagi teevad.

Ka nende tegevus on protest prügi vastu, aga see on sisuline protest. Nii on minule aasta inimeseks pigem eestlased, kes maailma koristuspäeva korraldavad. Nad on keskkonnale midagi palju olulisemat andnud kui Greta.

Kui usutav eesmärk on kliimaneutraalsus aastaks 2050?

See on võimalik, kui on laialt kasutusel süsiniku sidumise ja ladustamise tehnoloogiad. Et kui oleme oma tööstusele toonud süsinikku tohututes kogustes maa seest välja ja jätnud atmosfääri, siis on probleem, kuidas see maa sisse või mere põhja tagasi saada. Need tehnoloogiad on olemas, aga need on kallid. Nendesse tõsiselt panustamine oleks lahendus.

Kas põlevkiviõli rafineerimistehaseid tasub ehitada?

Eksperdid ennustavad, et järgmised 12-15 aastat õlitootmine maailmas kasvab. Seega tasub mõelda, kas ka meie osaleme selles rikkuse kogumises või vaatame pealt, kuidas seda teeb Norra ja muudkui rikastub. Meil tasub käituda nagu Norra ja samuti osaleda selle rikkuse kogumises.

Kas ka riigil tasuks sinna tootmisse panustada, ei oska mina praegu öelda, selleks peaks neid numbreid täpsemalt nägema. Aga eelrafineerimist ei peaks välistama, nii kaua, kui õlil on turgu ja turgu on veel kaua aega.

Teie ei kuulu siis nende hulka, kelle arvates tuleks põlevkivi kaevandamine Eestis lõpetada?

Kindlasti mitte. Ka siis, kui ühel päeval pole enam põlevkivist toodetud õlil turgu, on  meil vaja erinevaid pesupulbreid ja muid keemiatooteid, mida on põlevkivist toodetud.

Energiapöördega peame saavutama uusi ideid, uusi tehnoloogiaid, milles Eesti saab olla eespool teisi. Saame investeerida oma start-up’idesse, anda meie innovaatoritele võimaluse kasvada suureks. See on Eesti firmadele hea võimalus.

Selleks peab aga sul olemas teatud kogemus. Kui me ei oleks mitte kunagi mitte midagi põlevkivist teinud, siis me ei oskaks sellest hakata tootma kõrge kvaliteediga keemiatooteid.

Miks Eesti valitsus ei panusta järgmisel aastal rohkem raha teadus- ja arendustegevusse?

Oleks võinud küll rohkem panustada. Aga põhiline peab tulema siiski erasektorist, milleks peab andma võimaluse. Olen pidanud palju debatte, kas Eestis võiks olla lubatud keskkonnauuringud tselluloositehase rajamiseks. Soome, võrdlusena, on varasemalt teinud õigeid otsuseid, tänu millele on nad puidukeemia ja puidust erinevate materjalide tootmise teadust ja tehnoloogiaid kaugele ette arendanud.

Aga põlevkivielektriga on Eestis ühel pool?

Ilmselt jääb see varustuskindluse ja energiajulgeoleku tagajaks, elektrimüüjaks siis, kui hind on kõrge ja [elektri] puudus suur. Elektri defitsiit meie lähiriikides on pigem kasvuteel ja mingil hetkel võib põlevkivielektrit väga vaja olla, aga rahulikus turuolukorras peab see ilmselt puhkama.

Te ei usu, et elektrijaamade korstnatele pannakse süsiniku püüdjad?

Eks see paneks hinnale otsa, täna on need süsiniku püüdjad kallid.

Kas Eestis on üldse võimalik luua tuuleparke? Üks jääb kaitseväe radaritele ette, teine looduskaitsealale jalgu, kolmas ei meeldi kohalikele elanikele…

Peab olema võimalik. Ja olukorra, kus praegu ei saa [tuuleparke] luua, peame lahendama.

Mis puudutab radaritele ette jäämist ehk Aidu tuuleparki, siis keskkonnaministrina pidin teema endale selgeks tegema. Kui ettevõtja oleks lähtunud tema käes olevatest lubadest, mitte ei oleks ehitanud sinna midagi muud, vaid seda, mida oli lubatud…

Mäletate, kui nad killustikupatju rajasid, siis väitsid, et tegemist ei ole üldse ehitusega. Inimesed on juba unustanud, aga nad väitsid, et see on materjali ladustamine. Siis järsku ilmus selle ladustatud materjali otsa post…

Võibolla see oli ladustatud tuulik?

(Naerab) Kuni need ei tiirle, võime rääkida ladustamisest? (Naerab)

Kaitsen kirglikult ettevõtlusvabadust, aga nagu ikka, tuleb ka siia juurde lisada, et vabadus tähendab vastutust. Ettevõtja peab tegutsema vastavalt seadustele, vastavalt määrustele, nende lubade piires, mis talle on väljastatud ja aru saama, et ei ole enam metsikud 1990. aastad, kus võib teha mida tahad ja küll tagantjärele saad ka oma tahtmise.

Kui nad oleksid kõike korrektselt teinud, siis täna seda probleemi poleks ja Aidu tuulepark oleks olemas.

Mis puudutab meretuuleparke, siis riik peab siin otsustavalt tegutsema, merealade planeering tuleb vastu võtta, vähemalt seal, kuhu plaanitakse tuuleparke rajada. Hoiame praegu taastuvenergia võimsuste loomist ise kinni sellega, et meil pole planeeringud korras.

Seejuures on mingid alad, mis looduskaitselistel eesmärkidel tuleb välistada, arusaadav. On mingid alad, mis välistatakse riigikaitselistel eesmärkidel, ka arusaadav. Ja tulebki määratleda alad, kuhu saab tuuleparke rajada, luua õiguslik ruum, mis annab võimaluse ettevõtjatele tegutseda ja investeerida.

Mida teha uue põlvkonna tuumajaamaga – mõelda sellele või mõte kohe hüljata?

Lähim tuumajaam meile, kus me praegu [Tallinna kesklinnas] istume, asub lähemal, kui Tartu. Me ei mõtle sellele, et Tartu on kaugemal kui lähim tuumajaam. Elame rahulikult oma elu.

See tuumajaam on Soomes?

Jah. Rääkimata pisut kaugemal olevatest tuumajaamadest [Venemaal], mille puhul me võibolla nii rahulikud ei ole, aga ei mõtle ka pidevalt.

Tuumaenergiat me tulevikus ostame ja tarbime, igal juhul. Küsimus on sama, et kui tarbime Norra õli, siis ehk võiks ka Eesti õli tarbida. Kui me tarbime Soome tuumaenergiat, siis mulle meeldiks, et tarbiksime – muidugi juhul, kui see on võimalik – Eesti tuumaenergiat.

Peame eelarvamuste vabalt ja laias ringis tuleviku energiateemasid arutama. Väga lihtne on öelda kõigele “ei” – tuulikutele, tuumaenergiale, põlevkivile. Aga millelegi me peame ütlema “jah”, meil peab olema julgust öelda “jah”, selleks tuleb ühiskonnas otsustada.

Oletame, et 2050 on maailm kliimaneutraalne. Millise autoga sõidab 85-aastane Siim Kiisler? Kas selle kütuseks on elekter, vesinik, gaas?

Jaah, praegu vaadates on lootusrikkad kaks asja. Kas selles autos on biogaas, mis on toodetud meie armsa Eesti lehma või sea sõnnikust. See oleks vahva perspektiiv, mida me ei peaks sisse ostma. Või siis tõesti vesinik, sest paistab, et elektriautode puhul läheb akudega jamaks – nende tootmine on probleemne, nende utiliseerimine veel rohkem.

Ja jõulud 2050 – on need Eestis jälle valged jõulud?

Võibolla 2050 on [valged jõulud], aga kaks aastat enne ja kaks aastat pärast ei ole. Teen sellise ennustuse. (Naerab)


Artikkel ilmus: err.ee

Lisa kommentaar

Tutvustus

Siim Kiisler on Isamaa erakonda kuuluv Riigikogu liige. Enne seda on ta olnud regionaalminister, majandusministeeriumi abiminister, juhtinud erakonna fraktsiooni Riigikogus ning töötanud Tallinna kesklinna vanemana. Siim elab koos naise, tütre ja nelja pojaga oma vanaisa ehitatud majas Nõmme mändide all.